Lilian Semper

eesti pianist ja muusikapedagoog

Lilian Semper (30. oktoober 1933 Tartu – 12. detsember 2007 Tallinn) oli eesti pianist ja muusikapedagoog.

Kirjad

muuda

Tsitaadid raamatust: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961", Tallinn: Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017. 19. raamat sarjast Elavik. Koostaja Ene Kuljus.



  • Siin käivad konkursi viimased päevad. Tulin praegu proovilt - sain III vooru proovidele pääsmed, seal mängis Cliburn ja te ei kujuta üldse ette, missugune ta on, sest mina pole kunagi ühtegi kuulnud, kes mulle oleks rohkem meeldinud. Ja muidugi selletaolist arvamust jagavad paljud. Ta on rahva päris totraks teinud, plaksutavad nagu segased. Selge, et ta on teistest jupp maad parem ja milline koht talle antakse, on ükskõik, sest ega see teda kehvemaks ei tee.
    • 11.03.1958, lk 21


  • Schubertit ta mängib omamoodi. Istusime esimeses reas keskel ja oli lõbus vaadata, kuidas ta jalad tantsisid kogu aeg. Pärast ta andis hulga lisapalu... Mulle paistab, et see [Svjatoslav] Richter on teistmoodi inimene kui teised. Kui tegemist on mingi metsikuga muusikas, siis ta kisub kaasa. Aga tema lüürika on sihuke omamoodi, küllap vist liiga peen ja tark ja mind just viimseni ei liiguta. Tema mäng on rohkem kuratlik kui inimlik.
    • 18.04.1958, lk 23
  • Ma üldse ei tea, milleks neid õpetajaid vaja on, arvan et parem oleks, kui igaüks mängiks, nagu ise tahab.
(Kujutlen seda epistlit, mis nüüd Emmult saan!)
  • 18.04.1958, lk 24


  • Laupäeval käisime Tambergiga "Aragvis" söömas, see on seal Gorki tänava keskpaigas, veidi ära pöörata. Sõime suure kausitäie redisesalatit (see polnudki kallis) ja mingit tubakakana, mille juurde anti küüslaugusousti, mida ei osanud endast kuidagi küllalt kaugele lükata, et ta nii ei lehkaks. Üldiselt oli väga hea. Kuna Tambergil olid näpud tasku põhjas, siis maksin oma portsud ise kinni.
    • 26.03.1959, lk 30


  • Eileõhtusel kontserdil dirigeeris Gauk, küll see on üks jõletis, nagu rasvahani ja muudkui lasi kõik lood otsast lõpuni ff-s. Mängiti Šosti VI sümfooniat ja paar juppi Hatšaturjani "Spartacusest", pärast Barberit ja Berman mängis Gershwini "Sinist rapsoodiat". See oli siiski kogu kontserdi kõige lõbusam number, pärast seda oleks tahtnud päris tõelist jazzi kuulata. Selle asemel aga mängiti üks Blochi lugu otsast lõpuni nii kõvasti, et ma oleks dirigendile tahtnud mädamunaga virutada.
    • 19.10.1959, lk 35


  • Meil on hiired tekkinud. Nad on hiigeljulmad, s.t. ei karda üldse, mul oli ükspäev üks aknalaual (kus seisavad mu produktid), kasvõi võta pihku, ei tee väljagi. Imepisikesed. Nüüd me laename üht kassi aegajalt, kes on juba mitu kinni püüdnud.
    • 5.03.1960, lk 40

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel