Aurora Semper
eesti muusikakriitik ja -pedagoog
Aurora Felicitas Veronika Semper (1920. aastani Adamson; 13. juuli 1899 Tartu, – 29. juuni 1982, Tallinn) oli eesti muusikakriitik ja -pedagoog.
Kirjutised
muuda- Kui "Traviatat" 1853 Veneetsias esmakordselt ette kanti, kukkus ta täielikult läbi. Publikut segas kõigepealt ainestik: ta nägi "Traviatas" esmajoones muusikaga varustatud Dumas' "Kameelia daami". Teine ja palju olulisem põhjus peitus aga Traviata muusika laadis. Publiku kõrvus kajasid veel nii tugevasti Verdi varajasemate ooperite hoogsad patriootilised laulud (näit. "Ernani's"), et ta "Traviata" muusikas valitseva otse kammermuusikaliku peenuse ja tagasihoidlikkusega midagi peale hakata.
- See muusika on hiljem saanud äärmiselt populaarseks, teda mängitakse, lauldakse, vilistatakse igal pool. Kuid sarnases ülisuures populaarsuses peitub jällegi teatud hädaoht: harjumuseks saanud asja juures ei märka meie enam tervet ta ilu.
- Aurora Semper, ""Traviata" muusikaline külg", Postimees, 14. aprill 1940, lk 6
- "Olete küllalt õppinud, kui kaua te oma küünalt vaka all hoida mõtlete?" hüüdis Miina Härma kord meie poole sisse astudes. Kas ma ei tahaks "Postimehe" muusikaarvustajaks tulla? Sisetakistusi ja kahtlusi oli palju, kuid lõpuks andsin tema ja toimetaja Jaan Kitzbergi pealekäimisele järele. Leppisime kokku, et võin öelda mida tahes, ainult viisakas vormis. (lk 63)
- Kuna mul ka ooperit arvustada tuli, istusin ühel õhtul südame põksudes "Rigoletto" esietendusel, vist tolleaegses Saksa Teatris (nüüdne "Vanemuise" väike saal). Dirigeeris Juhan Simm. Kõigile olid ju teada "Vanemuise" kitsad olud, alatine rahanappus, mida püüti leevendada orkestri ja koori kulul jne. Vähenõudlik publik oskas sellest üle saada, aga arvustaja? Jälgisin etendust tähelepanelikult ning mu erutus kasvas järjest. Solistid polnudki nii halvad, oli ilusaid hääli ja saavutusi, mõni, kel hääl puudus, püüdis seda tasa teha väga hea mänguga. Kuid orkester ja koor! Etendus logises hirmsasti, polnud märgata kõike vaoshoidvat, suunavat kätt. Kõik tundsid J. Simmi puudusi, kuid kehtis nagu mingi vaikiv kokkulepe arvustustes neist mööda minna, sest kuidas sa puudutad autoriteeti. Ainult harva kostis mõni otsekohesem sõna. Mulle sai tol õhtul selgeks, et pean oma arvamuse välja ütlema. Aga kuidas seda viisakalt teha?
- Pikal jalutuskäigul pärast etendust ning mõttevahetuses sõpradega tuli mul korraga mõte kirjutada, mis peab dirigent ooperile olema. Nii talitasingi. (lk 63)
- Oli mingi bankett — ei mäleta, kelle või mille puhul — "Vanemuise" puhvetiruumides. Tuusad istusid laua ühes otsas, mina neist eemal. Kõned olid peetud, söögid söödud, kohvi ootel algas vabam liikumine. Kavatsesin minagi tõusta, kui äkki silmasin Juhan Simmi, klaas käes, minu poole tulevat.
- Tervitasime teineteist sõbralikult, vahetasime mõne heatujulise lause, lõime klaasid kokku, aga enne kui ta jõudis selle suule tõsta, pahvatas äkki:
- "Kas te ka teate, et olete minu kohta kirjutanud kõige valusama arvustuse?"
- "Mis te nüüd, maestro!" tõrjusin naljatades, "kuidas mina, noor arvustaja, oleksin suutnud seda teha!"
- "Jajaa, kõige valusama arvustuse, ütlen ma teile!" kordas ta ülitõsiselt, tõstis klaasi huultele, tühjendas selle ühe sõõmuga, noogutas mulle resigneerunult-mõtlikult-sõbralikult ja tüüris edasi.
- Jäin segaste tunnetega talle järele vaatama. Oli kahju, et pidin teenekale muusikategelasele tuska valmistama, heameel aga sellest, et arvustamine polegi tuuldevisatud töö. (lk 64)
- Aurora Semper, "Polnudki tuuldevisatud töö", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 62-64
Kirjad
muudaTsitaadid raamatust: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961", Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017. 19. raamat sarjast Elavik. Koostaja Ene Kuljus.
- Kallis laps!
- Mõtlesin, et kui Sa ära sõidad, siis on rahulik olla, aga võta näpust - nüüd on igav ja millestki nagu puudus. Tundub, et Sinust! (lk 74)
- Ostsin ja enne seda otsisin lõunaks herneid, et singijäänuseid maitsvalt ära kasutada ja - oo saatust! - leidsin juurvilja poest pähkleid, nii väikesi kui ka suuri. Kuigi Sa ära sõitsid, siis ostsin pool kilo suuri, et oleks võtta kui tuled, kuid Issu hakkas juba otsast "pistma", nii et kahtlen, kas Sulle jätkub. (lk 74-75)
- Pääle lõunat Issu norskas, kuid seletas hiljem, et ta silma kinni pole saanud. Oleme mõlemad pisut loiud vähesest magamisest, kuigi mulle oivaliselt meeldis hommikul kell 8 juba sisseoste teha, on vähem rahvast ja ilm oli tore. Päev on selle tagajärjel ka kole pikk ja kui und poleks, saaks ei tea mis kõik ära teha. (lk 75)
- Kahetsen esmakordselt, et pole televiisorit: Aira Kaal räägib täna Hiinast. Helistasin alla Rummodele, Tõnu võttis kõne vastu ja vastas ka mu küsimusele, et televiisorit pole, nii et ajasin temaga asjad ära ilma teisi tülitamata. (lk 75)
- Kiri Lilian Semperile, 9.-10.02.1959
- Reedel oli meil huvitav sümfooniakontsert, kuigi kava oli nagu "rosolje". Schönberg - Verklärte Nacht, Hindemith - Matthis der Maler, 2. osas: Balsise Viiulikontsert ja Tšaikovski - Melanhoolne serenaad (Livont Leedust) ja Eugeni kantaat "Rahva võim". Schönbergi noorpõlveteos oli väga wagnerlik ja hirmus pikk. Olen seda vanasti kuulnud, aga palju lühemana, Hindemith oli hea, huvitav, kuigi orkester muigas mängides. Balsis oli reibas, hakkaja asi, Livont mängis seda hästi. Tšaikovski logises, õigemini mängis mitte hästi. Ega ta ikka Moskva meesteni ei ulata. Kantaat logises. (lk 78-79)
- Kiri Lilian Semperile, 11.03.1959
- Tõin säält Sulle punased Hiina kingad kaasa proovimiseks, kas jalga lähevad. Muide ostsin Sulle ühel päeval beežid Tšehhi madalad kingad (õigemini koorekarva). Oli niisugune trügimine, et kui kahest kingapoest läbi olin end võidelnud, siis oli nahk niivõrd märg, et väljas ihu värisema hakkas. Juuksur, kuhu läksin, küsis, kas ma praegu juukseid olen pesnud, nii märjad olid nad. Enesele kahjuks ma niisuguseid kingi ei saanud. Neid oli juba tükk aega müüdud, minul aga polnud sellest aimu, sest kes jõuab iga päev ärides käia, õigem kes tahab seda teha? (lk 83)
- Anatoli Vladimirovitš oli vist nii liigutatud neist vastuvõttudest, et pääle telefonilist jumalagajättu saatis meile 5 toredat punast tulpi, mis meie tubade kliimas otsekohe lehed pahupidi pöörasid ja nagu must-kollase südamega orientaalsed moonid välja nägid. (lk 84)
- Samal ajal oli Räätsa sümfoonia ja kvarteti arutelu. See oli võrdlemisi hästi läinud. Rääts ütles, et hakkas oma muusikas kahtlema, kuna seda niipalju kiideti. Moskvast oli siin olnud Bunin ja see olla otsekohe sümfooniat kiitma hakanud. Pääleselle pole keegi enam laita julenud, mõned on ainult vaikinud. Selle eest aga on kvarteti puhul siis igaüks öelnud, mis arvas. Aga kuna Alumäe öelnud, et see on tema tellimisel tehtud ja nad on seda palju maal mänginud, rahvale see meeldib, temale enesele kah, siis on Garšnek küsinud, kas ehk keegi oma sõna tagasi võtta ei taha? Ühesõnaga - palju nalja! Järgmisel päeval, kammermuusika õhtul kuulsin nii kvartetti kui kvintetti. Minu arvates on kvartett väga lihtne ja selge. Kvintett on keerulisem, aga ka arusaadav minu kõrvadele. (lk 84)
- Kaastegev oli Heljo Sepp. Ta mängis ka Laanega Brahmsi aldisonaati ja Karjusega Saint-Saensi Tšellosonaati. Nad mängisid ootamatult diskreetselt, aga klaver oli kinni ja selle tõttu liig tagasihoidlik, passage ei olnud sageli selgelt kuulda. Kas see on akustika, s.t. istekoha või Heljo süü, aga ka Schumanni kontserdis polnud kõike selgesti kuulda. Impressionistidele võiks see ju kasuks tulla, muidu aga tahaksin selgust. Võib-olla, et see istekohast oleneb, kui Lippused eelmisel kolmapäeval mängisid Beethoveni Sonaati, siis oli see mulle (eriti klaver) nii puu järele maitsev, selge, aga kõva, kuid Alumäele oli see väga meeldinud. Muide, mõlemad sonaadid on väga ilusad. Saint-Saens oli üllatavalt tore, dramaatiline. Brahms muidugi ehtne Brahms. (lk 84-85)
- Laine Mets askeldab oma kahe beebiga ja kuigi tal on abiline (Liia Looman, kes välja saadetud oli), peseb tal isegi pesu. Ometi katsub ikka harjutada ja võib-olla annab juba sel kevadel kontserdi. Viisin ta Ülole ka lusika, aga missugused lusikad meil saada on, kas papagoi, ahvi või mingi slepiga. Jubedad! (lk 85-86)
- Kui Volodja oli teada saanud, et Issu sünnipäev on, oli ta ettepaneku teinud Niinale, et kingime talle kõrvarõngad, need on nii ilusad. Töid Cologne'i ja postkaardi. Tulid hiljem ja läksid varem. Issu sai toredaid lilli: tumepunased amarüllised, valged kallad, suure korvi alpikanne (4 potti Tuglastelt), 3 roosi. Siis veel raamatuid ja Lilli Prometilt tuhatopsi külvatud Itaalia muru, plakat varda otsas sees: "Murul käimine keelatud! Trahv 25 rbl." Nüüd on muru üles tulnud ja näeb päris ilus välja. (lk 87)
- Järgmisel hommikul hakkasin kirjutama ühtsoodu kuni 3/4 4-ni. Kella kolme paiku küsis Issu lõunat. Ütlesin - kui ise teed siis saad. Varsti tuli kõrbelõhn ninna. Jooksin kööki - kaerahelbe supp oli parajasti üle keenud. Sain minagi taldrikutäie suppi. Kas mul ei ole hea mees! (lk 88)
- Kiri Lilian Semperile, 27.03.1959
- Kujutle, Räätsa sümfoonia meeldis mulle väga ja nüüd, lindilt palju rohkem kui avalikult kontserdil. Ta on 5 osaline, 1. ja 5. on motoorsed - ta ise ütles, et liikumine on meie aja päämine tunnus, sellepärast on ta püüdnud seda neis anda. Sümfoonia nimi on Kosmiline, 2. osa nimetab ta "Kuuvalguseks". See olla nagu uus vaade, meie aja inimese vaade Kuule. Ta ei olla tahtnud midagi kirjeldada, ütleb ta. Selles osas ja finaalis on kuulda Kuu kaaslase piuksumist (piccolo). Siis tuleb 1. ja 2. vahemuusika, minu meelest kõige ilusamad osad. 1. on väga lühike virtuooslik flöödipala orkestri saatel; 2. on aeglane osa ja nagu Ojakäär väga ilusas sõnavõtus ütles, meil pole palju nii ilusaid meloodilisi osi. Muidugi tekkis vaidlusi ja oli ilmselt näha, et paljud seda laadi muusikat ei poolda. Osa rahvast läks juba enne ära, osa kadus vahepääl ära, osa keeldus sõna võtmast (Kõrvits145). Näit. Kõrver ütles, et talle palju rohkem meeldib Tormise 2. avamäng (oli tõesti tore asi) jne. Aga kaitses Stepanov146: meie aja temaatika (millele "Aedvili" oli kuluaarides tähendanud, et noh, kes teab kelle vimpel sääl sümfoonias Kuu pääle saadetakse) ja noortel tuleb lubada katsetada - ei tule "keelan-käsen" kasutada. (lk 90-91)
- Armeenlased on tugevad, kuid liiga paljusõnalised. Kui nende klassiku Spendiarovi kohta öeldakse, et "suurepärane kõla kuid isikupäratu", siis praeguste kohta tuleb öelda - liialduste orgia. Kõik nad on läinud Hatšaturjani teed ja kui kõlaliselt Hatšaturjani tahetakse veel üle trumbata, siis on muidugi liig, liiati kui puudub Hatšaturjani andekus. Meie oleme muidugi hirmus "kained" nende lopsakuse kõrval, mis kahjuks vahel jätab neil tõusiklikkuse mulje (vähemalt meile, põhjamaalastele). Aga neil on rohkem avarust, suurt temaatikat on rohkem. (lk 92-93)
- Üldiselt tuleb öelda, et armeenlased on rahvuslikumad, meloodilisemad, emotsionaalsemad oma muusikas, aga kuidagi oleme meie ajakohasemad kõigi oma vigade pääle vaatamata. Sõnavõtud olid neil muidugi paremini organiseeritud. Meie omad on lihtsalt koledad oma tuimuses külaliste vastuvõtmisel ja sellega seotud asjade organiseerimisel. Näiteks ei teatanud mulle keegi, et on kohtumine nendega Heliloojate Liidus. Oli niisugune arvamine, et kui on noored, siis pole teistel ülepää sellega asja. Tegelikult olid nii mõnedki vanemad kaasas, nende esimehe asetäitja Oganesjan, nende liidu sekretär jne. Meil polnud organiseeritud sõnavõtte. Linna näitas tervele grupile ainult Tormis. (lk 93)
- Sina aga vist harjutad ja harjutad. See on juba nagu Richteril: enne kontserti harjutavat ta 12 tundi, sest nagu ta ise ütles: ma ei saa ju valmis! Niisugune tunne on vist kõigil. Aga ära Sa endale liiga tee ega kätt üle mängi. Ja puhka ka, see viib vahel rohkem edasi kui harjutamine. (lk 97)
- Kiri Lilian Semperile, 10.01.1960
- Miks just Etverki ja Sommerit välja taheti jätta? Sellepärast, et nad Luki ega Klasi õpilased pole ja võib-olla sellepärast just ilmneb nende mängus midagi teist ja selle teisega ei taheta oma õpilasi võrrelda lasta. Mängus on muidugi võimu küsimus, prioriteet, oma positsiooni maksku mis maksab käes hoida tahtmine. See kõik oli väga kavalasti tehtud, Ivalo oli vist tahtmatult nende käes mängukanniks. Ta oli väga asjatundlikult kritiseerinud ka näiteks Ada Jõgi pedaali ja Rootsi Mefisto valsi finaali. Tegelikult ta küll, vähemalt klaverimängus niisugune spets pole. See oli talle osavasti suhu pandud. Eks näe, kuidas Minskis läheb ja kes Moskva saadetakse. (lk 99)
- [Pärast Liliani kontserti:] Üleüldse õnnitlevad mind igasugused ootamatud inimesed: mõni on olnud, mõni lugenud. Võid siiski õnnelik olla, et suutsid inimesi kuulama ja läbi ehk kaasa elama panna! Naljakas on, kui inimesed mulle alatasa ütlevad: Ma ei oodanud seda, või nagu sm. Vende: arvasin, noh tuleb mõni kontsertmeister välja või nii, aga ta peab ikka tõesti andekas olema. Vahel ma isegi pisut vihastan seesmiselt. On ka niisuguseid lastevanemaid, kelle lapsed sugugi muusika alal ei tegutse, kes on natu-natuke kadedad - nii mulle nagu tundub. (lk 100)
- Ranneti "Vihmas ja päikeses" oli meeldivaks üllatuseks, mul polnud ei igav ega ka ebahuvitav. Jälgisime põnevusega mängu ja filmi arengut. Huvitavad võtted, areng positiivsuse poole antud nauditavalt. Pole plakatlikkust. Jaan Saul on kui loodud selle osa jaoks, isegi see "taani dogge" välimus sobib siia. Vene tüdruk Lužina (Lissi) meeldib mulle paremini kui see eesti tüdruk. Viimane on liig palju magus. Ma isegi hakkasin kahtlema, kas see film on halvem kui "Vallatud kurvid". "Kurvides" on palju saksa lustmängu võtteid. See film on mehisem ja õpetlikkus pole siin pääletükkiv, nagu tavaliselt niisugustes filmides. Rannet kirjutab juba uut stsenaariumi. Ei ole midagi öelda, tal on näidendite sõlmede sidumiseks ja nende arutamiseks annet. (lk 101)
- Eile käisime Draamateatris Liivese "Tundmatu naise portreed" vaatamas. Kuidas öelda: osavasti sõlmitud, hästi mängitud, tekst kohati huvitav, aga õiget konflikti ega dramatismi pole. Peen psühholoogia, aga nagu väga väikse tuuma ümber. Rohkem oskust kui ainet. (lk 101)
- [Chopini konkursist:] Nende järele keda kuulsin, tulin otsusele, et see liiga noorte saatmine on vähem nende noorte andekuse kui pedagoogide auahnuse vili. Nad on siiski ainult välja treitud, huvitada ja kaasa kiskuda võib aga ainult tõeline kunst. Liig noorelt küps olla on aga antud väga üksikutele geniaalsetele. Kust aga neid geniaalseid muusikuid võtta? Kui nad oma põhimõtteid ei muuda, siis muutuvad konkursid pikapääle igavaks. (lk 102-103)
- Doluhhanova nägi hää välja. Ta pole küll enam nii noor, vähemalt uus soeng - junn pealael - andis talle soliidsust. Kleit oli must, hiigla väljalõikega, 3/4 käistega, seelik kitsas, aga huvitavalt drapeeritud, kaelas mingi must ehtelatakas, väga stiilne. Issu jäi ka rahule, ütles, et olla kreeklanna moodi. (lk 103)
- Muide, siin arvatakse, et taftkleiti ka masinas saab bensiiniga puhastada. Talvel ikka toas ei puhasta bensiiniga. Too kaasa. (lk 103)
- Hull on perenaise lõngadega: nad võtsid värvi pääle kahesuguselt - ühed heledamad vihid, teised tumedamad. See pole värvimise süü, siis nad oleksid plekilised, vaid villa süü, seda on olnud kahte sorti segamini. Lähen homme sm. Metsvahi juurde nõu pidama. Võib-olla võtab topelt lõnga, ühe heleda, teise tumeda, kuid kardan, et siis ei tule välja, teda on napilt. Lõng on ka väga peenike. Väljan ütleb, et ainult mustaks saab ühtlaselt värvida. Juurde värvida aga jälle ei saa, sest ei saa garanteerida, kas tuleb sama toon. Käisin isegi vaatamas valmis kampsuneid, aga pole seda värvi. (lk 103-104)
- [Michel Blocki esinemisest Chopini konkursil:] Teistele ei plaksutatud esimese pala järel, vaid alles siis, kui lõpetasid. Temale - kohe pääle valssi! Aga pääle Poloneesi algas täielik orgia. Hüüded, hõiked, aplaus - see kestis vähemalt veerand tundi, nii et minul igatahes oli piinlik, mis siis veel žüriil ja asjaosalistel. (lk 105)
- Täna tuli m-me Taras vastu ja õnnitles Sinu puhul. Tema on eile raadios seda juttu Sinust kuulnud, olla ainult hääd olnud ja ka prelüüdi olla Sa mänginud, aga missuguse, seda ta ei mäletanud. Siis õnnitles mind dr. Taumi abikaasa. Ta ei ole küll kontserdil olnud, aga eile raadios kuulnud ja veel kunagi keegi olla talle küll öelnud, et kas see mõni Chopin on? Aga tema leidis, et see olla nagu värske õhk talle olnud, muidu mängivat kõik nagu sendimeetriga mõõdetult. Tähendab, mõni leiab, et Chopini tuleb teisiti mängida! Ega siis kõigile ikka meeldida saa! (lk 107)
- Söö, joo, mängi! Kas Sa siiski omale ei otsiks ühe koha, kus Sa reeglipäraselt saaksid iga päev harjutada? Kui Zak tagasi jõuab, hakkab Sul ju kibe töö. Sa lihtsalt ei jõua teisiti oma kava valmis, sest seda tuleb ju siin enne ette mängida. Gnomenreigen on võib-olla päris kena. Aga vene suurvorm? Vene etüüd? Ja palad? Noh, küll saab!
- Kas plaate on olnud? Kas Sul raha on? Kas Sa mahlu ja piima jood?
- Tervitan ja suudlen
- Sinu Emmu (lk 107)
- Kiri Lilian Semperile, 14.04.1960
- [Epp Kaidust:] Muidu rääkis ta palju Soomest. Ta lavastas Hyväskyläs (ei tea, kas on õigesti kirjutatud) Jakobsoni "Viirastusi" ja jutustas palju Soome näitlejatest ja Milvi Laidist, kellega on ühes teises linnas kohtumas käinud. See olla ikka veel noor, sarmikas ja kui lavale astub, siis täiesti Diiva! Sunnib oma olemise ja käitumisega kõigi tähelepanu enesele. Sarnast meil siin ei olevat. Olla ka väga südamlik inimene, koduigatsus muidugi ka väga suur. Laulvat hästi ja puhtalt, kuigi hääl on väike. On ainuke Eesti näitleja, kes lavale on pääsenud väljaspool. Ta olla isegi Rootsi Kuningliku Ooperi laval esinenud. (lk 109-110)
- Soome näitlejad olla individuaalselt paremad meie omadest, sest neid palgatakse aasta, kahe pääle ja kui nad oma meisterlikkust ei säilita ega täienda, s.t. kui nad korralikult ei tööta oma osa ja enda kallal, siis ei angažeerita neid enam. Soomes olla praegu umbes 200 näitlejat, kes isetegevuses töötavad, neil ei ole teatrites kohti. Meie omad aga on nii kindlad, et neid kohtadelt ära ei saa, et muutuvad laisaks ja lohakaks, rasvaseks ja rumalaks. Kuid meil on viimasel ajal siiski asi paranenud selle tõttu, et teatrite juures konkursid on välja kuulutatud. Isegi Suure Teatri vanu tuuse on pensionile saadetud, mis muidugi asjale kasuks tuleb. (lk 110)
- Täna oli m-m Eller mul külas, aga tema jutt piirdus küll ainult meie elu kriitikaga. Frau Marta arvas, et sarnane inimene väsitab ju hirmsasti ära. Ta on ju tark ja haritud inimene iseenesest, aga ma ei tea, kuidas tal villand ei saa "musti prille" kanda. Ja et nüüd kriminaalromaanid ainukest värskendust ellu võivad tuua, seda ma ei mõista. Tal pole midagi lugeda, tal on igav, aga Issu äsja Itaaliast saadetud raamatu tõi lahti lõikamata tagasi - olla sirvides igav paistnud. Kas mitte tema armuelu ei ole pisut söödis? Võib-olla siiski on vanusevahe liiga suur? (lk 111)
- Muide, Grossthal tahtis Ester Mäe ära saata, et mind pole kodus, kuna hirmsasti kardame seda affäristi m-m Soll'i Riiast, kes Issule kirjutas umbes nii, et ta palub üheks kuuks korterit, sest tahab selle hirmsa linna ja rahva, kus ta praegu elab, maha jätta ja tallinlaste vääriline olla. Issu hoiatas meid tema eest ja kirjutas veel Leningradist, et kui meie ta üle ukse sisse laseme, siis teda ehk ainult miilitsaga välja saab. Sellepärast siis läheb Frau Marta ust avama. (lk 111)
- Heljo puistas mulle oma südame välja selle võistluse asjus. Kõik see oli nii keeruline, et ma isegi ei oskaks Sulle seda seletada. Kokkuvõte ehk on niisugune, et iga vabariik katsus omi läbi pressida, pani omadele suurimad hinded ja teistele madalamad ja kui keegi nende omadele oli madala pannud, siis tehti skandaal. Mitte Rootsi pärast ei tulnud skandaal, vaid pääle esimest vooru ühe või kahe valgevene poisi pärast, kellele Heljo oli 15 pannud, (16 olla madalam vääriline hinne olnud). Heljo järele on m-m Anna tundnud hirmu, et tema kaks lambakest viimati ei võida ja asja hirmus üles puhunud ja kogu aeg meie delegatsioonilt nõudnud koju sõitmist. Viga seisis muidugi selles, et nende seas ei olnud ühtki arukat ja tervete närvidega inimest. M-M paistab selle jutu järele olevat hüsteeriline närvipundar, Brunokene käib asjata pükstes ja on närts ja ministeeriumi esindaja on kas vilumata või täitsa asjatundmatu kui mitte veel hullem. (lk 111-112)
- Lukk olla algul öelnud, et kõik mängivad liiga kõvasti. Siis on Luki õpilaste kohta arvatud, et see mis nad sääl mänginud on umbes rohkem viirastused ja sosinad. (lk 113)
- Ainult üks eestlane on üldise imetluse osaliseks saanud - Neeme Järvi. Kui see meie soliste on ära saatnud, pole keegi solistidest hoolinud, vaid kõik on öelnud - Missugune dirigent Teil on! Ja Livont on Järvile isegi kaela langenud. (lk 113)
- Karindi sümfoonia oli väga nõrk. Monotoonne, mingit dramatismi ega kontrastsust 1. osas. Iga osa nagu omaette ja ilmetu, eriti 1. osa. Arutelul ta nii hull ei paistnud. Ta on ju hää kooli saanud ja häid laule kirjutanud. Milleks sümfoonia? Musikaalne on ta ka väga. Aga ilma temperamendi ja hoota. Kahju et asjata aega raiskas. (lk 116)
- Kiri Lilian Semperile, 18.05.1960
- Sümfooniakontserdil kanti ette Parsadanjani avamäng "Noorus" - hirmus kõvasti ja ses mõttes täiesti ehtne Armeenia muusika. (lk 121)
- Naelaks oli Jürisalu kontsert orkestrile. See oli põnev, eriti orkestratsioon. Näiteks keskmises osas ei lasknud orkestratsioon kuidagi mingisse meeleolusse sattuda, sest iga hetk nagu kukkus või koputas või lõhkes midagi. Võib-olla tuleb seda mitu korda kuulata ja arvatavasti on see nii, aga nüüd tekkis vägisi mõte, et kogu ses muusikas on nagu vähe inimlikkust. Muidugi on see "inimlikkuse" ahtaks tegemine kui me selle all ainult emotsionaalsust mõtleme, sellest saan ma ise ka aru, aga ometi oleme harjunud midagi nagu südamele ka saama, ja kui me selle südame nüüd täiesti välja lülitame, kas siis ei jää viimati õige väike samm, et jõuda fašistlike põhimõteteni ja mis veel hullem, tegudeni. Muidugi ei taha ma seda Jürisalu muusika kohta öelda, aga niisugused mõtted tekkisid selle puhul. (lk 121-122)
- Šafran mängis Prokofjevi tšellokontserti ilusa kantileenija hää tehnikaga, kuid mitte niisuguse temperamendiga, kui Rostropovitš. Muide, lugesin vist "Sov. kulturast" et Pariisi lehed olla selle kontserdi kohta öelnud, et "see ei ole muusika". (lk 122)
- P.S. Ma olin täiesti löödud, kui ma prof. Habermanni käest kuulsin, et Eestis on 26 liiki lutikaid ja umbes 40 sorti kirpe (arvude täpsuse eest ma ei vastuta!) (lk 123)
- Kiri Lilian Semperile, 27.10.1960