Emotsionaalsus

ProosaRedigeeri

  • Suur osa maailmast peab naist roojaseks. Eks meil on terve hunnik inimesi, kes arvavad, et naine on nõrgem, naine pole võimekas, naine on emotsionaalselt ebastabiilne ja nii edasi. Nad ei saa kunagi aru sellest, et emotsionaalset ebastabiilsust ei pea mõistma tingimata negatiivses mõttes. See on ju väga tark pool! Emotsioon on intellektuaalsuse üks osa. Kui sul seda ei ole, siis põhimõtteliselt oled sa lollakas.
    • Maria Faust, intervjuu: Margus Haav, "Ma ei ole publikule karjane", Postimees, 31. august 2020, lk 18


  • Nagu märgib Joan Wallach Scott, paigutas enamik ajaloolasi de Gouges'i ühte ritta revolutsiooniaegsete fuuriatega, kes väljendasid oma ajastule tüüpilist hüsteeriat, "liigset ja kontrollimatut kirge". Scott nendib, et pikka aega Olympe de Gouges'i isikust lihtsalt ei räägitud, sest ta oli võtnud sõna päevakajalistel poliitilistel teemadel, mis tema kaasajal ja terve järgmise sajandi jooksul oli lubatud eelkõige poliitiliselt aktiivsetele inimestele, seega meestele. Nõnda toonitab ka Louis Devance, et mitmeid aktiivseid naisrevolutsionääre käsitlesid ajaloolased kui hulle ja ebanormaalseid naisi. See, mida meeste puhul peeti julguse ja võimekuse märgiks, tegi naistest ühiskonna halvakspanu ning halva maitse märklaua. De Gouges'i elutee ja tema kirjalik pärand tõendavad rusuvalt, kui paradoksaalne ja ambivalentne oli revolutsiooniline universaalsuse püüe ning kui suur lõhe kärises propageeritud võrdsuse ja vendluse kuulutamise ja selle teokstegemise vahel. (lk 118; viited: Joan Wallach Scott, "French feminists and the rights of 'man': Olympe de Gouges's declarations. – History Workshop, 28/1989, lk 1–21, lk 16; Louise Devance, "Le féminisme pendant la Révolution française", Annales historiques de la Révolution française 49e Année, 229 (1)/1977, lk 341–376, lk 347–348)
    • Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119
  • Ma sündisin ühes üsna väikeses linnas. Ma parem ei ütle, millises, sest ma ei taha kuulsaks saada, eks. Aga see on kena linn ja puha. Mul pole selle kohta absoluutselt mitte midagi paha öelda. Kui aus olla, siis ma lausa armastasin oma kodulinna. Aga ära sellest raamatus küll kirjuta. Ma ei taha, et minust mingi nõme sentimentaalitseja mulje jääb. Mulle ei meeldi, kui inimesed näitavad oma tundeid liiga emotsionaalselt välja. Siis paistavad nad lollakatena. Ja mina ei taha lollakas välja näha. (lk 6)