Sentimentaalsus

ProosaRedigeeri

  • Sandy tõusis. "Ma pean minema. Louisa ootab. Homme on linnas õpetajate koolituspäev, nii et ta ööbib minu pool." Ja seejärel ei suutnud ta enam pidada. Ta oli küll kavatsenud saladust hoida ja jätta mõneks rõõmsamaks hetkeks, kuid vaikimine käis üle jõu. "Ma palusin Louisat täna pärastlõunal endale naiseks tulla. Käisime pärast Moncrieffi tüdruku ülekuulamist teed joomas. Hetk, tead, tundus olevat just selline, et nüüd võiks midagi head juhtuda, nii et võtsin julguse kokku." Sandy sai aru küll, et Perez ja Willow vahivad teda üksisilmi. "Ja ta ütles "jah"! Kas te suudate seda uskuda? Ta ütles "jah"." Ja nüüd Sandy nuttis, sest mõnikord oli ta veel halemeelsem kui Perez, kes oli ometigi tema meelest kõige halemeelsem inimene üldse. (lk 330)
  • Ann Cleeves, "Kulutuli", tlk Lauri Vahtre, 2020


  • Ma sündisin ühes üsna väikeses linnas. Ma parem ei ütle, millises, sest ma ei taha kuulsaks saada, eks. Aga see on kena linn ja puha. Mul pole selle kohta absoluutselt mitte midagi paha öelda. Kui aus olla, siis ma lausa armastasin oma kodulinna. Aga ära sellest raamatus küll kirjuta. Ma ei taha, et minust mingi nõme sentimentaalitseja mulje jääb. Mulle ei meeldi, kui inimesed näitavad oma tundeid liiga emotsionaalselt välja. Siis paistavad nad lollakatena. Ja mina ei taha lollakas välja näha. (lk 6)


  • Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. Linna ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga poliitiku unistus oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni pilvelõhkuja. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on sentimentaalsuse täielik puudumine ja totaalne huvipuudus mineviku vastu. (lk 21)