Fuuria

Proosa

Nagu märgib Joan Wallach Scott, paigutas enamik ajaloolasi de Gouges'i ühte ritta revolutsiooniaegsete fuuriatega, kes väljendasid oma ajastule tüüpilist hüsteeriat, "liigset ja kontrollimatut kirge". Scott nendib, et pikka aega Olympe de Gouges'i isikust lihtsalt ei räägitud, sest ta oli võtnud sõna päevakajalistel poliitilistel teemadel, mis tema kaasajal ja terve järgmise sajandi jooksul oli lubatud eelkõige poliitiliselt aktiivsetele inimestele, seega meestele. Nõnda toonitab ka Louis Devance, et mitmeid aktiivseid naisrevolutsionääre käsitlesid ajaloolased kui hulle ja ebanormaalseid naisi. See, mida meeste puhul peeti julguse ja võimekuse märgiks, tegi naistest ühiskonna halvakspanu ning halva maitse märklaua. De Gouges'i elutee ja tema kirjalik pärand tõendavad rusuvalt, kui paradoksaalne ja ambivalentne oli revolutsiooniline universaalsuse püüe ning kui suur lõhe kärises propageeritud võrdsuse ja vendluse kuulutamise ja selle teokstegemise vahel. (lk 118; viited: Joan Wallach Scott, "French feminists and the rights of 'man': Olympe de Gouges's declarations. – History Workshop, 28/1989, lk 1–21, lk 16; Louise Devance, "Le féminisme pendant la Révolution française", Annales historiques de la Révolution française 49e Année, 229 (1)/1977, lk 341–376, lk 347–348)
- Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119

[Julian Morrow:] "Meie oma mina teeb meid ütlemata õnnetuks, ja sellepärast me kibelemegi nii kangesti sellest vabanema, kas pole? Mäletate erinnüseid?"

"Fuuriad," lausus Bunny, unelevat pilku varjamas juuksekahl.

"Täpselt. Ja kuidas nad inimesi hulluks ajasid? Nad keerasid sisemonoloogi volüümi põhja, võimendasid tohutult juba olemasolevaid omadusi, muutsid inimesed niivõrd neiks endiks, et see muutus talumatuks.

Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 38

Karistamine oli usaldatud fuuriale, ühele neist allilma jumalannadest, kes elavad surnute seas. Minu pere oli end sisse seadnud oma harilikule aujärjele ning mina seisin rahvamassi ees, pilk naelutatud uksele. Selja taga nihelesid ja sosistasid najaadid ja jõejumalad. Ma olen kuulnud, et tal on juuste asemel maod. Ei, hoopis skorpionid, ja tema silmad voolavad verd.

Ukseava oli tühi. Siis korraga enam ei olnud. Jumalanna nägu oli hall ja armutu nagu elusast kaljust raiutud ning seljale kinnitusid tumedad tiivad, nii et ta meenutas raisakotkast. Suust sähvis haruline keel. Peas vingerdasid peenikesed rohelised maod, nagu oleks juustesse põimitud elavad lindid.

"Ma toon vangi."

Jumalanna hääl kajas laest vastu, nagu hauguks jahikoer saagi peale. Ta astus pikkade sammudega saali etteotsa. Paremas käes oli piits, mille ots kriipis tasa põrandat. Teise käega sikutas ta ketti, mille otsas oli Prometheus. (lk 22)

Fuuria ei vaevunud sõnu seadma. Ta oli piinamise jumalanna, see oli tema ilukõne. Piitsahoop raksatas, nagu murduks tammeoks. Prometheus võpatas ning tema küljele kärises haav, mis oli niisama pikk kui minu käsivars. Ümberringi ahhetati, nagu sisiseks vesi kuumal kaljul. Fuuria tõstis taas piitsa. Raksatus. Piits rebis Prometheuse seljalt verise nahariba. Nüüd hakkas fuuria tööga tõemeeli pihta, hoop järgnes hoobile ning Prometheuse ihu kattus risti-rästi lõhedega. Kuulda oli vaid piitsaplaksatusi ja Prometheuse summutatud hingeldamist. Kaelal pungitasid kõõlused. Keegi trügis mulle selga, üritades paremini näha.

Jumalate haavad paranevad kiiresti, kuid fuuria tundis tööd hästi ja oli veelgi kiirem. Hoop järgnes hoobile, kuni piits oli läbimärg. Ma teadsin, et jumalad võivad veritseda, aga ma ei olnud seda kunagi näinud. Prometheus oli üks vägevamaid meie seast, tema verepiisad langesid kuldsena, määrisid selja kohutava iluga.

Fuuria piits ei peatunud. Möödusid tunnid, ehk päevadki. Ent isegi jumalad ei jaksa piitsutamist igavesti pealt vaadata. Veri ja kannatused kippusid tüütuks kätte minema. Neile meenusid lõbustused, mõnusad pidusöögid, mis neid ootasid, pehmed purpursed lamamisasemed, mis hellitavad nende käsi ja jalgu. Ükshaaval hajusid nad laiali ning pärast viimast piitsahoopi järgnes fuuria neile, sest temagi oli pärast ränka tööd ära teeninud pidusöögi. (lk 23)

:"Kõik jumalad ei pea olema ühesugused," ütles ta.

Ma ei saanudki teada, mida ma selle peale kostnud oleksin. Käigust kaikus kauge hõige.

"Sul on aeg minna. Allektole ei meeldi mind liiga kauaks üksinda jätta. Tema õelus kasvab kui umbrohi, mida peab muudkui kitkuma."

See oli kummaline väljendus, sest tema ihu oli see, mis pidi kitkuda ja räsida saama. Ent see meeldis mulle, tema sõnad olid nagu saladus. Midagi, mis nägi välja nagu kivi, aga sisemuses kasvas seeme. (lk 26)

Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021