Olympe de Gouges

Olympe de Gouge (sünninimega Marie Gouze, 7. mai 1748, Montauban, Prantsusmaa – 3. november 1793, Pariis) oli prantsuse keeles kirjutanud oksitaani näitekirjanik, ajakirjanik, filosoof, naisõiguslane ja orjandusevastane aktivist. Tema tuntuim teos on 1791. aastal inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioonile vastuseks kirjutatud "Naiste ja naiskodanike õiguste deklaratsioon" ("Déclaration des droits de la Femme et de la Citoyenne").

Naisel on õigus astuda tapalavale. Samamoodi peab tal olema õigus astuda kõnetooli.
- Olympe de Gouges, cit. via: "Chronicle of the French Revolution", Longman, 1989, lk 235

Inimesed on kõikjal võrdsed. [---] Õiglased kuningad ei taha orje; nad teavad, et nende alamad alluvad neile.
- Olympe de Gouges, cit. via: Erica Harth, "Cartesian Women: Versions and Subversions of Rational Discourse in the Old Regime", Cornell University Press, 1992, lk 229

Üheainsa peremehe võim on tuhande türanni kätes, kes rahvast jalge alla trambivad. Ühel päeval rebib rahvas puruks oma ahelad ja nõuab välja oma õigused loomuseaduse põhjal. Ta õpetab türannidele, mida suudab rahvas, keda ühendab pikk rõhumine ja valgustab mõistusepärane filosoofia.
- Orjast peategelane Olympe de Gouges'i näidendis "L'Esclavage des Noirs"; cit. via: Erica Harth, "Cartesian Women: Versions and Subversions of Rational Discourse in the Old Regime", Cornell University Press, 1992, lk 228

"Naiste õigused"

Tsiteeritud tõlkest: "Naiste õigused", tlk Tiina Veikat, Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 102-105. Tõlge sisaldab kolm osa: avaliku kirja Marie-Antoinette'ile, "Naiste õigused" ja "Naiste ja naiskodanike õiguste deklaratsioon", mis omakorda koosneb preambulist ja XVII punktist.

Kui kogu impeerium Teid oma kõigi õnnetuste eest vastutavaks määras, siis sel raskel ja äikeselisel ajajärgul on mul olnud jõudu Teid kaitsta. Ma ei ole kunagi suutnud end veenda selles, et printsess, kes on üles kasvatatud õilsuse ja au rüpes, võiks kehastada kõikvõimalikke madalsuse pahesid. (lk 102)
Proua, lubage oma tähelepanu juhtida palju austusväärsemale kohusele, mis kuulub üksnes sellele, kelle on saatus määranud nõnda kõrgele aujärjele. Pean silmas kohust anda kaalu juurde naiste õiguste laiendamisele ning kiirendada nende edu. Proua, kui Te oleksite vähem haritud, siis kardaksin, et võiksite oma sookaaslaste huvid tuua ohvriks oma isiklikele huvidele. Kuid Te armastate au! Siis mõelge, armuline proua, et nii nagu suurimad väärteod, on ka õilsaimad voorused surematud. Ent ajaloo lehekülgedel pälvivad nad täiesti erineva renomee, sest kui esimesi peetakse igavesest ajast igavesti inimsoo jälestusteks, siis teisi tuuakse esile õpetlike eeskujudena. (lk 102)
See revolutsioon kannab vilju üksnes siis, kui kõik naised mõistavad oma haletsusväärset saatust ning kahetsevad taga neilt ärandatud õigusi. Sellepärast, armuline proua, toetage seda imelist üritust! Kaitske õnnetut naissugu ning Teie käskida oleks peagi pool kuningriiki ja vähemalt kolmandik mehi! (lk 102)
- Olympe de Gouges avalikus kirjas kuninganna Marie-Antoinette'ile, mis deklaratsiooni sisse juhatas

Pariisist Peruuni, Jaapanist Roomani on minu meelest kõige rumalam loom inimene. (lk 105, joonealune märkus)
Mees, oled sa võimeline olema õiglane? Selle küsimuse esitab sulle naine, sa ei võta ometi talt vähemalt õigust sellist küsimust esitada? Ütle mulle, mis andis sulle sõltumatu mõjuvõimu minu sugu alla suruda? On see su jõud? Su erilised anded? Silmitse kõikvõimsat loojat, uuri kogu loodust tema rikkuses, kuivõrd sa püüad võimalikult täpselt loodusest eeskuju võtta, ja kui sa söandad, siis too mulle mõni näide eluslooduses valitseva türanliku võimu kohta.
Otsi, sobra ringi, ja kui sa suudad, püüa eristada nais- ja meessugu looduse haldusjuhtimises. Sa näed, et nad on igal pool segunenud, et nad käivad käsikäes, moodustades harmoonilise kooskõla selles igaveses ning elavas looduse meistriteoses. Üksnes inimene (mees) on teinud endale halva erandi! (lk 103)
- Olympe de Gouges, "Naiste õigused"

[Preambul:] Emad, tütred, õed, rahva esindajad – nad kõik soovivad kuuluda parlamenti. Võttes arvesse, et rumalus, unustus või põlgus naiste õiguste suhtes on valitsuste korruptsiooni ja rahvast ahistavate hädade ainsad põhjustajad, siis on otsustatud täieõiguslikus deklaratsioonis avaldada naiste inimõigused, nende võõrandamatud ja pühad õigused, et see manifest tuletaks pidevalt ja kõigi ühiskonnaliikmete silme all meelde igaühele tema õigusi ja kohustusi, et see võimaldaks nii naiste kui ka meeste poliitilisi akte igal hetkel kõrvutada poliitiliste institutsioonide eesmärkidega, millest üha enam lugu peetakse, nõnda et naiskodanike nõuded, mis toetuvad lihtsatele ja vaieldamatutele põhimõtetele, töötavad alati konstitutsiooni, heade tavade ning kõigi õnne alalhoidmise heaks. (lk 103)
II. Igasuguse poliitilise ühenduse eesmärk on mehe ja naise võõrandamatute inimõiguste alalhoidmine: õigus vabadusele, omandile, julgeolekule ja eelkõige õigus seista vastu rõhumisele. (lk 103-104)
IV. Vabaduse ja õigluse eesmärk on anda teisele kõik, mis talle kuulub. Nii pole naiste õiguse rakendamisel muud piiri kui see, mida meeste türannia selle kasutamisele peale surub; loodus ja mõistus peavad need piirid sätestama. (lk 104)
XI. Sõna- ja mõttevabadus on üks naise hinnalisimaid õigusi eelkõige põhjusel, et see võimaldab kinnitada isade õigusjärglust oma laste ees. Iga naiskodanik võib seega suusõnal tunnistada, et ta on kellegi lapse ema, ilma et mingi julm eelarvamus sunniks naist valet varjama, seejuures kannab ta seaduse ees täit vastutust, kui ta peaks seda vabadust kuritarvitama. (lk 104)
XIII. Meeste ja naiste panus avaliku võimekuse ülalpidamisse ja halduskulutustesse on võrdne; naine panustab kõigisse seadusega ettenähtud töödesse, tüütutesse ülesannetesse; ta peab seega osa saama ka kohtade, tööde, valdusõiguste, teenustasude, majandusharude ning tegevusalade ümberjagamisest. (lk 104)
XVI. Ühiskonnal, kus õigused pole tagatud ega võimude lahusus määratletud, pole mingit põhiseadust. Põhiseadus on kehtetu, kui riigi moodustav enamus pole riigiloomesse panustanud. (lk 104)
XVII. Kõigil on õigus ühisele või isiklikule omandile; omand on igaühe püha ja vääramatu õigus; kuna see on looduse poolt kaasa antud pärand, ei ole võimalik kedagi sellest ilma jätta, välja arvatud juhul, kui seaduslik paratamatus või aprioorne ja õiglase hüvituse tingimus seda ilmselgelt nõuab.
- Olympe de Gouges, "Naiste ja naiskodanike õiguste deklaratsioon"

Tema kohta

Olympe de Gouges'i emakeel, nagu märgib oma põhjalikus biograafias Olivier Blanc, oli tegelikult provansaali keel (Blanc 1989, 20). Kui naine hiljem Pariisi kolis, osutuski tulevasele autorile üheks suuremaks komistuskiviks just nimelt sõnaosavus prantsuse keeles. (lk 107; viide: Olivier Blanc, "Olympe de Gouges: une femme de libertés" Paris: Syros/Alternatives, 1989, lk 20)
Olivier Blanci biograafia Olympe de Gouges'ist loob eeskätt pildi sarmikast ja võrdlemisi koketsest naisest, kes oskas Pariisi kolides enda ümber koondada rikkaid imetlejaid. Autori sõnul muutis de Gouges kolmekümneaastaselt pinnapealsest galantsusest tüdinenuna oma tutvusringkonda ning tundis üha suuremat huvi bel esprit'st pakatava intellektuaale, ajakirjanikke ja filosoofe koondava suhtlussfääri vastu. Naise kirjanduslik debüüt sai alguse esimestest publitseeritud draamatekstidest ja nende mängimisest Comédie Française'is, seejuures kippus autor ise nende edu tihtipeale liialdama, nagu nendib Joan Wallach Scott. De Gouges'i puhul märgivad mitmed uurijad, et kuigi tegemist oli särava oraatoriga, oli kirjutamine talle keeruline, mistõttu ta lasi oma tekstid tihti dikteerimise järgi kirja panna. Seetõttu on ka tema draamatekstide üks iseloomulikke jooni tajutav suuline kõnepruuk. (lk 107; viited: Olivier Blanc, "Olympe de Gouges: une femme de libertés" Paris: Syros/Alternatives, 1989, lk 36–40, lk 44; Joan Wallach Scott, "French feminists and the rights of 'man': Olympe de Gouges's declarations. – History Workshop, 28/1989, lk 1–21, lk 8)
Dominique Godineau märgib korduvalt, et naist, kes julges sel ajal iseäranis oma õige nime all mingit poliitilist kirjutist avaldada, võttis tihti vastu üleüldine moraalne halvakspanu. Sobilikuks peeti näiteks kiriromaanide kirjutamist, kuid dramaturgia kui palju nooblima žanri puhul olid piirangud äärmiselt karmid, mis selgitab ka, miks de Gouges'il oli enda näidendite toomisega lavale nii palju probleeme. Iseäranis karmi halvakspanu alla langesid just need naised, kes julgesid midagi kritiseerida. Seetõttu üllatas de Gouges'i poliitiliste pamflettide lugejaid naise ebakonventsionaalne nõue ja komme enda füüsilist mina rõhutada. (lk 107-108; viited: Dominique Godineau, "Les femmes dans la société française 16e-18e siècle", Paris: Armand Colin, 2003, lk 190; Janie Vanpée, "Performing justice: The trials of Olympe de Gouges", Theatre Journal, 51 (1)/1999, lk 47–65, lk 53–54)
Nii tõdeb ka Louise Devance oma artiklis "Le féminisme pendant la Révolution française", et Olympe de Gouges oli eelkõige ideoloog, mitte niivõrd füüsiliselt angažeeritud feministlike ideede kaitsja, sest mingit märkimisväärset toetajaskonda tema selja taha ei koondunud. Tuleb kahjutundega tõdeda, et Olympe de Gouges'i võrdõiguslikkuse nõudmised ei langenud kokku lihtrahva ja kodanluse pakilisemate nõudmistega, nagu igapäevane leib ja võimalus teha tööd. (lk 108; viide: Louise Devance, "Le féminisme pendant la Révolution française", Annales historiques de la Révolution française 49e Année, 229 (1)/1977, lk 341–376, lk 354–355)
Kuna Olympe de Gouges haaras kinni revolutsiooniaegse valgustusfilosoofia ja liberalismi mõjulistest utoopilistest ideedest, mis tõotasid vabariiklikku võrdsust, siis taotles ta esmajärjekorras naistele meestega võrdsete õiguste kehtestamist, ehkki revolutsiooni käigus ilmnes peagi, et mitmed valjul häälel tõotatud lubadused võrdsusest ei pidanud siiski paika. Nagu Joan Wallach Scott kirjutab, seisis Olympe de Gouges vastu omaaegsetele üldistavatele argumentidele, et naine ja mees on vastandlikud ning naine on looduse poolt seatud mehele alluma ja majapidamise eest hoolt kandma. Scott rõhutab nimelt de Gouges'i kommentaari ühes tema autobiograafilises kirjutises selle kohta, et mehed ja naised erinevad üksteisest üksnes anatoomiliselt, sedagi vaid soo jätkamise tõttu. Seejuures ei saa aga mehi ja naisi kõrvutades täheldada füüsilist erinevust näiteks vaimsetes võimetes. (lk 108; viide: Joan Wallach Scott, "French feminists and the rights of 'man': Olympe de Gouges's declarations. – History Workshop, 28/1989, lk 1–21, lk 13)
Nagu märgib Joan Wallach Scott, paigutas enamik ajaloolasi de Gouges'i ühte ritta revolutsiooniaegsete fuuriatega, kes väljendasid oma ajastule tüüpilist hüsteeriat, "liigset ja kontrollimatut kirge". Scott nendib, et pikka aega Olympe de Gouges'i isikust lihtsalt ei räägitud, sest ta oli võtnud sõna päevakajalistel poliitilistel teemadel, mis tema kaasajal ja terve järgmise sajandi jooksul oli lubatud eelkõige poliitiliselt aktiivsetele inimestele, seega meestele. Nõnda toonitab ka Louis Devance, et mitmeid aktiivseid naisrevolutsionääre käsitlesid ajaloolased kui hulle ja ebanormaalseid naisi. See, mida meeste puhul peeti julguse ja võimekuse märgiks, tegi naistest ühiskonna halvakspanu ning halva maitse märklaua. De Gouges'i elutee ja tema kirjalik pärand tõendavad rusuvalt, kui paradoksaalne ja ambivalentne oli revolutsiooniline universaalsuse püüe ning kui suur lõhe kärises propageeritud võrdsuse ja vendluse kuulutamise ja selle teokstegemise vahel. (lk 118; viited: Joan Wallach Scott, "French feminists and the rights of 'man': Olympe de Gouges's declarations. – History Workshop, 28/1989, lk 1–21, lk 16; Louise Devance, "Le féminisme pendant la Révolution française", Annales historiques de la Révolution française 49e Année, 229 (1)/1977, lk 341–376, lk 347–348)
Prantsusmaa vajas veel tublisti aega, enne kui 1945. aastal otsustati naistele lõpuks kodanikuõigused anda. Niisiis, miks mitte pidada Olympe de Gouges'i üheks esimestest olulisimatest feministidest, kes naiste õigusi propageerides külvas järgnevatele põlvkondadele sobiliku pinnase enda õiguste eest seismiseks ning pakkus esimese kirjaliku manifesti, millele viidata. (lk 118)
- Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119

Välislingid

Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119