Proosa

muuda



  • Ei ole midagi vastumeelsemat kui enamus, sest ta koosneb vähestest jõulistest eestvedajatest, kohanevatest kelmidest, assimileeruvatest nõrkadest ja massist, kes järele veereb, vähimalgi määral teadmata, mida ta tahab.
  • Ma leian üha enam, et peab hoidma vähemuse poole, kes on alati arukam.


  • Ilu, vabadus - need on nagu marmorist naisekuju, kelle jalge ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne pilv, mille juurde viib ainult kogu hinge põletav, kogu elu laastav unistus. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse eest, kes on rumal, juhm ja alati eksiteel. Kindel teooria, mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele enamus pidevalt ajujahti peab.
    • Marina Tsvetajeva, kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel; rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72


  • Mõtlesin siiski seda lakkamatut lärmi kuulates (jõel peeti vist ka mingit sõudevõistlust), et inimestele ikkagi nii kohutavalt meeldib, kui nende peale karjutakse. Varem ma ei osanud ette kujutada, kuidas inimesed olid nõus selliste asjadega nagu Hitleri või Stalini võimuletulek, kuidas nad kohe alguses, kui see oleks veel lihtne olnud, vastu ei hakanud. Nüüd ma taipan, et nad ei tahtnudki vastu hakata, enamus. Ja nii Hitler kui ka Stalin toetusid enamusele. Järelikult: enamus tahab et tema peale karjutaks. Kui tema peale karjutakse, siis ta nimelt tunnebki ennast "temana", ühena, olendina, minatuna. Igatahes ei paista mingi uue "fašismi" (muidugi ei nimeta seda keegi nii) kehtestamine olevat mingi kunst.


  • Kooseluseaduse vastased raiuvad jätkuvalt, et seaduse vastuvõtmisega mindi vastu rahva enamuse tahtele. Kuid enamusel ei ole automaatselt õigus.
Enamus ei saa otsustada lähtuvalt oma ideoloogilistest tõekspidamistest, kuidas peavad vähemused elama oma igapäevaelu. Arvamus, et enamusel peaks olema õigus otsustada vähemuste üle, on osa meie ühiskonda kuuluvaid inimesi alavääristav ning nende põhiõigusi piirav. Sest perekonna loomine ja perekonna mõiste sisustamine on iga inimese sügavalt isiklik otsus.
Hinnang selle kohta, kelle pere on õige või vale, on vaid maailma subjektiivne tajumine, mida võib küll rakendada, kuid ainult iseenda elu korraldamiseks.



Võib-olla on neil harukordselt väike unevajadus. Sel juhul ei peaks me püüdlema nende moodi olla, samamoodi nagu meist enamus ei võtaks endale eesmärgiks kuuluda maailmas lühimate inimeste hulka.