Proosa

muuda
  • Inimeste lugema õpetamine on hoopis midagi muud kui teismeliste õpetamine lugemist väärtustama. Mõnikord püüab Charlotte näha sõnu samamoodi, nagu küllap näevad neid tema õpilased — mustad märgid: kaared, kriipsud, nõutuks tegev kood, mis tuleb lahti murda. Ta võrdleb seda araabia- või jaapanikeelse lehekülje müstilise ilukõnega, millele ta ise on pime. Tema õpilased liiguvad ringi, ära lõigatuna reklaamide kakofooniast, tänavasiltide antud juhenditest, ajalehepealkirjade informatsioonist. Nad viibivad küll maailmas, kuid pole seal päriselt kohal. Nende suutmatus lugeda on puue; ent vastuvõtmatus kirjandusele kõigest piirang. (lk 54)


  • Vähem külastajaid tähendas vähem tööd kokale, ja teiseks see, et kui inimesed siia tormivangi jäid, siis muutusid nad pahuraks ning morniks. Jane'ile pakkus lõbu selgitada mõnele võimukale ärimehele, et tollel ei ole mingi valemiga võimalik endale lunastada ärasõidupiletit — orkaaniga ei liigu ükski lennuk ega laev, ükskõik kui palju raha kiprile või piloodile pakkuda —, ent talle ei meeldinud vaatlusjaamas maad võttev atmosfäär, kui inimesed viibisid seal vastu tahtmist, nagu merehädalised. Siis tekkis olukord, nagu oleksid nad pantvangis, ja inimesed reageerisid sellele erinevalt. Mõned muutusid loiuks ja apaatseks, teised irratsionaalselt vihaseks. (lk 11)