Õelus

Proosa

• Kui mind miski häirib, siis see, kui ajakirjanik on õel ja pealiskaudne, soovides vaid lihtlabaselt ära panna. Siin ei saa ajakirjanik süüdistada küll oma ülemust, sest ei usu mina, et ajakirjanik saab kusagilt käsu olla õel. Ja õelust palun ma mitte segi ajada kriitikaga – need on kaks eri asja. Ajakirjandus peabki vajaduse korral kriitiline olema! Praegu on Eesti poliitikas alust kritiseerimiseks paraku liigagi palju.
  • Kärt Anvelt, intervjuu: Siiri Ottender-Paasma, "Ajakirjanik Kärt Anvelt: lihtsalt niisama inimesi risti lüüa pole ma kunagi tahtnud", Eesti Naine, 24.07.2019

— Kulla, mine lapsega aeda! käskis Õie. Siis pööras ta mustlaste poole.

— Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!

— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.

— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.

— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.

— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa.

— Poisid juba tulevad! hüüdis Kulla õue joostes.

Õie sai uut julgust.

— Noh, kas lähete juba! Ruttu! sõitles ta.

— Tule ära sealt! hüüdis nüüd vana mustlane naist. — Kui siin talus juba lapsedki nii õelad on, mis siis veel suurtelt inimestelt oodata! Ptüi!

Ja mustlane sülitas südametäiega.

Sajatades taganes mustlasnaine värava poole. Õie võttis Muri kaelarihmast kinni ja järgnes mustlasnaisele, kuni see tänavale oli jõudnud.

— Ma loen kümneni, hüüdis tüdruk siis, — kui teie selle ajaga oma vankri juures ei ole, lasen Muri teile kallale. Noh! Üks!...Kaks!... algas ta heleda häälega.

Mustlased jooksid. (lk 43-44)

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944

• Meie naabrite poeg istub kõnniteel ja mängib trummi. Taob trummi. Kas ta on peast segi? Umbes kuueteistkümneaastane valge poiss taob trummi. Ta tahab selle trummiga linna põrmu suruda, ja ma ei mõista teda hukka. Mõistan neid õelusetukseid. (lk 33)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49