Vikitsitaadid

Kärt Anvelt

Eesti ajakirjanik

Kärt Anvelt (sünninimi Kärt Karpa; sündinud 4. märtsil 1973) on eesti ajakirjanik.

Kärt Anvelt 2016. aastal


Intervjuud

muuda
  • Sellist kaost, nagu oli 90ndatel, ei tahaks eales tagasi. Toonane vägivald, ebastabiilsus, rahaahnus ja see, kui odav oli inimelu, oli ikka väga kole.
  • [Ajakirjaniku abielust Andres Anveltiga, kes oli 2009–2018 SDE poliitik:] Oli aeg, kui ma ei saanud sotsidest kirjutada ei kriitiliselt – sest siis oleks hakatud mõtlema, milline plaan mul abikaasaga kodus välja on mõeldud – ega ka mitte positiivselt, sest see olnuks veel hullem. Aga poliitanalüüsid mul tegemata ei jäänud. Ma ise ju teadsin, et olen aus ja erapooletu ajakirjanik, ja mingil hetkel otsustasin ka, et ma ei tee kuulujuttude levitajaist enam välja. Las hauguvad.
  • [Telesaate "Radar" sulgemisest:] Tippjuhtkonna käes on rahakott, nemad otsustavad ja kui raha ei ole, siis raha ei ole.
  • Kui mind miski häirib, siis see, kui ajakirjanik on õel ja pealiskaudne, soovides vaid lihtlabaselt ära panna. Siin ei saa ajakirjanik süüdistada küll oma ülemust, sest ei usu mina, et ajakirjanik saab kusagilt käsu olla õel. Ja õelust palun ma mitte segi ajada kriitikaga – need on kaks eri asja. Ajakirjandus peabki vajaduse korral kriitiline olema! Praegu on Eesti poliitikas alust kritiseerimiseks paraku liigagi palju.
  • Endiselt häirib mind iga vähegi konfliktse sotsiaalmeediapostituse või niširaadiosaate paljundamine online-kanalites. Me kõik saame aru, et selliseid postitusi tehakse suurema kõlapinna saamiseks, aga küsimus on: miks peab tihtipeale ikka kohe väga rumalat juttu võimendama? Mõistan, et meediamajad kardavad neljanda võimu positsiooni kaotamist sotsiaalmeediakanalitele ja et klikid on olulised, aga kusagil võiks olla piir. Oleks vaja mõelda pisut kaugemale, kui seda on sada, tuhat või sada tuhat klikki.
  • Ma ei tea, kas mõnel noorel ajakirjanikul on kodus lindistus, mille Edgar Savisaar salaja ühe poliitiku juures lindistas? Minul on, aastast 1995. Ärgem lükakem vanema põlvkonna ajakirjanikke kõrvale.
  • Kui Andrese esimene raamat ilmus, siis arvati, et selle olen mina kirjutanud. Aga mina ei oska! Andres oli solvunud nende juttude peale, mina aga pisut uhke, et nii hästi arvatakse. Suure tõenäosusega minust kirjanikku ei saa, sest hea romaani ja hea artikli kirjutamine on täiesti erinevad asjad.
  • [Esmakohtumisest Andres Anveltiga 2. oktoobril 2004:] Ma päris täpselt enam toonast kohtumise teemat ei mäleta, see võis olla seotud kunagise politseiameti peadirektori Robert Antropoviga... Igatahes oli Andresel olnud eelmisel päeval 35. sünnipäev ja esmaspäeval tööle minnes pidin Ristole tunnistama, et vajalikku infot ma ei saanud, aga Andres Anveltiga hakkasime koos elama.
  • Ma poleks kunagi arvanud, et minust saab aiafriik, aga praegu ma justkui elan taimede rütmis.
  • Eks minul oli palju raskem kui Andresel. Kui Andres oli siseminister, siis mina politseiteemadel kirjutada ei saanud. Kui justiitsminister, siis jäid puutumata kohtute ja prokuratuuri teemad. Väga paljud huvitavad lood jäid mul kirjutamata.
  • [Vanadest dopingulugudest:] Ma mõtlen, et sinna päris nõukogude aega minna pole mõtet. Paljud endised sportlased, nüüdseks vanad mehed, on mulle rääkinud, mida tehti, kes mida sõi ja kes mida sisse söötis. Aga mis sest enam. [---] Räpaste afääridega seotud arstid ei peaks ennast siiski liiga mugavalt tundma.
  • Lihtsalt niisama inimesi risti lüüa pole ma kunagi tahtnud. Tahtmatult on seda muidugi ette tulnud, nendelt olen ma vabandust palunud.


  • Ajakirjaniku isiklik seisukoht peab olema arvamuslehekülgedel või -saadetes. Või antud juhul saan ma ka praegu intervjuud andes oma isiklikku seisukohta avaldada. See, mis on ajalehe uudistekülgedel, peaks ikka tuginema ühe, teise või kolmanda isiku poolt öeldud lausetel ja faktidel.
  • Aga olukord oleks hull siis, kui poliitikud oleks seda meelt, et küll see ajakirjandus on meil ilus, tore ja hea ning kirjutab täpselt meile olulisi lugusid. See, et poliitik arvab üht ja ajakirjandus arvab teist, on absoluutselt normaalne ühiskondlik kord. Väga tore, kui mingis punktis jõutakse ka üksmeelele.
Väga oluline on siin ka see, et ajakirjandus poliitikuid niisama ei peksaks. Mind tegelikult tohutult häirib see, kuidas me oleme välja visanud hüüdlaused, et poliitikud ongi kõik sead, pätid ja vargad. Kallid sõbrad, ei ole. Ei ole! Üheski erakonnas pole kõik inimesed sead, pätid ja vargad. On võib-olla mõned üksikud, aga seal on väga palju normaalseid inimesi, kes teevad südamest tööd.
Mind häirib, kui me laseme ühiskonnas liikvele sellise asja ja see on küll ajakirjanduse rida. Siin on küll ajakirjandus süüdi. Olgem ausad, neid, kes anonüümselt kusagil kommenteerivad, on pisku osa neist, kes ajakirjandust loevad, kes tele- ja raadiosaateid jälgivad. Ma panen siin tegelikult kõigile ajakirjanikele südamele, et meie oleme need, kes tegelikult mingi arvamuse suuresti loovad või aitavad seda luua.




  • Ei ole enam Kärt Karpat, on Anvelt. Ma olen jumala rahul. [---] Kunagi mõtlesin küll niimoodi, et mina ei loobu ealeski oma nimest, aga see tuleb kuidagi iseenesest. Kui sa kunagi õige inimese leiad, siis see on nii loomulik.
  • Läksin temaga kokku saama, oli vaja arutada paari tööasja, ja kohe hakkasimegi koos elama. Täpselt nii oligi. See oli armastus esimesest silmapilgust.
  • See on vist mingi müüt, et sa pead oma inimest proovima ja katsetama, aasta, kaks, kolm koos olema. Minu meelest see on jama – kui sa tunned, et inimene on õige, siis ole õnnelik.
  • Kui sa õudselt armastad, mis sul saabki muud olla kui hästi ilusa elu ootused ja lootused.


  • Naised ei tohi lasta end alla suruda ja oma mina ära kaotada. Normaalne mees arvestab oma naisega ja normaalne naine oma mehega. Normaalsete peresuhete puhul saab naine pere kõrvalt piisavalt vaba aega ja puhkust. Ei ole nii, et täna koristad sina toad ja homme mina, vaid seda tehakse nii, nagu olukord parajasti nõuab.


  • Teadsin ette, et Andrese poliitikasseminek toob rünnakuid ja kõõrdivaatamist minu kui ajakirjaniku peale. Olen siiani ise alati uskunud, et minu erapooletust ei mõjuta ei ussi- ega püssirohi, aga kui mu oma abikaasa on mõnes erakonnas aktiivne, kes seda siis enam usub? Teine hirm oli mul see, et äkki ta ei jää seal süsteemis iseendaks — muutub ka valetajaks!


  • Reeglitest lähtudes võib tõesti öelda, et see oli minust absoluutselt ebaprofessionaalne. [---] Aga ma soovin südamest ka teistele, et kõik saaksid kordki elus hullumeelset armumist läbi elada ning siis mingu tõesti kõik töised reeglid põrgu.


  • 1991. aasta oli tervenisti üks igati ärev ja samas põnev aasta. Märgilised sündmused minu jaoks algasid jaanuaris. Olin 17aastane ja juba kindlalt otsustanud, et minust saab ajakirjanik. Jälgisin kõiki sündmusi. Mäletan Vilniuse veresauna ning Virve Liivanõmme legendaarseid reportaaže Vilniusest, mille lõpus kõlas: "Virve Liivanõmm Vilniusest." Mul oli videomakk ning salvestasin kõik need sündmused ja reportaažid üles. Kaasa arvatud arutlussaated ETVs.
  • 1991. aasta sügise elu-olu iseloomustab vast hästi ehk mu üks esimesi artikleid pealkirjaga "Talupood – hea ja odav". Ega ma ei mäletaks seda artiklit, kui mu kallis klassivend seda iga kord, kui kohtume, mulle muigelsui ei meenutaks. Aga ma ei mäleta, et oleksin ise näljas olnud. Kartulid ja hoidised sain kodust ja palju siis vaja oli – makaronid hakklihaga, praekartul sibulaga. Juurde hapukurk. Elasin nimelt õe juures ühikas. Tegemist oli arstide ühikaga Narva maantee 89. See ühikas oli legendaarne. See oli üks trööstitumaid juba toona.
  • Ööelu oli neil aastatel hull. Pättidel polnud mingeid piire, ülbust ja vägivalda oli hullupööra ning üsna tihti pritsis baarides veri. Poisid said peksa, tüdrukuid viidi kaasa ja keegi ei saanud midagi teha. Vaheleastuja sai julmalt peksa. Käisime sõpradega üsna tihti Tartu ja Tartu ümbruse baarides, katsudes siiski neist hullematest eemale hoida. Olen näinud, kuidas Tartu ööklubis Rukkilill lendasid suured ümmargused rasked puidust lauad – üks grupeering läks teisega arveid õiendama – või Ülenurmes olnud baaris, mille nime enam ei mäleta, olid põrandal maas suured vereloigud ning kedagi lohistati välja autosse. Tagantjärele oleme eakaaslastega mitmeid kordi arutanud, kuidas me ellu jäime. Me polnud ju kodusistujad, uudishimust toppisime oma nina igale poole.
  • 1992. aasta juuliks, mil taaskord ülikooli astusin, oli tulnud Eesti kroon. Ilus ja krabisev. Palju seda raha ju polnud, aga kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, maksis Vana Tallinn šampaga, vabandust, Sovetskoje Igristojega, 2 krooni. Või 2.50. Mäletan seetõttu, et käisime mu politoloogiat õppima asunud sõbranna Kaiga, kes praegu on suursaadik, endi ülikooli sissesaamist mingis Tartu baaris tähistamas.
  • 1994. aastal läksin end Tallinnasse Rahva Häälde tööle pakkuma ja toonane peatoimetaja Peeter Tali ning uudistejuht Kalle Muuli mind tööle ka võtsid. Tänud neile, sest ajakirjanikuna algasid ühed põnevaimad aastad – Eesti poliitika ja ühiskond olid pidevas muutumises ja ma olen äärmiselt tänulik, et sain olla paljude sündmuste tunnistajaks. Need aastad andsid mulle ka parimad sõbrad ja mentorid.

Tema kohta

muuda
  • Ajakirjanikuna teeb ta oma nakatava hea tuju ja otsekohesusega intervjueeritava relvituks. Kärt pulbitseb siirast uudishimust, soovist teemasid mõista ja need ka lugejale selgeks teha. Teda ei motiveeri soov ära panna, näidata end targemana, kui ta tegelikult on, toetudes pinnapealsetele arusaamadele, vaid tema edasiviivaks jõuks on sümpaatne uudishimu, mis head ajakirjanikku iseloomustab. Kärdi lood näitavad põhjalikku süüvimist teemasse, isiksustamata portreteeritavat või iseennast. Selline on päris ajakirjandus.
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kärt_Anvelt&oldid=114057"