Rahakott

Rahakott on ese sularaha, pangakaartide ja muu juurdekuuluva kaasaskandmiseks ja hoidmiseks. Taskuvaraste ihaldusobjekt.

Rahakott raha ja dokumentidega

PiibelRedigeeri

  • Siis ta ütles neile: "Kuid nüüd, kellel on kukkur, võtku see kaasa, nõndasamuti ka paun, ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk!
37 Sest ma ütlen teile, minus peab minema täide, mis on kirjutatud: Ta on ülekohtuste sekka arvatud. Sest ka see, mis minu kohta käib, on lõpul."
38 Aga nemad ütlesid: "Issand, ennäe, siin on kaks mõõka." Tema ütles neile: "Sellest on küllalt."
  • Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast.
4 Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles:
5 "Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?"
6 Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.

ProosaRedigeeri

  • Kui inimene inimesega rahujalal elab, eks ole siis raskeimgi metall ta käes sulest mitu korda kergem. Ta võtab välja oma kukru, ja seda muretult kõrgel hoides vaatab ringi, nagu otsiks ta kedagi, kellega seda jagada. (lk 7)
    • Laurence Sterne, "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia", tlk Helga Kross, 1972


  • ...et miski ei ole igavam kui kaheksa ööd-päeva sammu seda üle kolmekümne penikoorma pikkust teed Tartu ja Peterburi vahel edasi venida. – Et mu kukkur mind ei luba postiga sõita, olen otsustanud jala vähemalt Peterburini rännata. Jalarändamine vabastab mu peale selle teisest kulust, mis mul sõidu puhul oleks, nimelt kasuka ostmisest.
    • Elias Lönnrot Tartust Peterburi kolimisest 1844. aastal, kui Lönnrot oma kraami voorimehega ette saatis.


  • Juudid ja lombardlased on juba ammu leidnud kõige parema viisi kullategemiseks, ütles ta [krahv Drachenheim]. Ei ole paremat viisi, kui lasta seda teiste kukrust oma kukrusse voolata. Aga ma ei usu, et see kellegi õnnelikuks teeb, kui tal on kogu maailma kuld ja kalliskivid. Inimest ei tee õnnelikuks mitte elutu metall, vaid elav inimene. (lk 161)



LuuleRedigeeri

Turd ja kore
kui põhja põlislaante lõmm,
nüüd ronis kaarikust see jõmm.
Ta roosa lips näis uus ja tore,
tuult püüdsid saterkuue ääred,
kuid kodukootud pükste sääred
tal olid porist joonikud
ja kortsus kui härmoonikud.
Tal nina taeva poole tungis,
ent raskelt alla rippus lott
ja põuetaskus oli pungis
raudlõpustega rahakott.


Lokaali uksele ma kirjutaksin: "Surnud rott".
Siin on mu olemine peramine.
Hääl seesmine küll räägib: "ära mine",
sest üpris kõhnaks jäänd su rahakott!
Kuid siiski veab mind siia kohvipott,
boheemi ringi vaimunärimine
ja uudiste üksteiselt järelpärimine;
ehk teada küll, et täna nagu homme,
mis eile oli – kordub tunahomme,
ent seda siiski nõuab komme...

  • August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 36–44

AllikataRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Ega meest pulma kutsuta, kukkur kutsutakse.
  • Kel kukkur, sel kohus; kel vägi, sel võimus.
  • Kes ei tee silmi lahti, peab kukru lahti tegema.
  • Kohtuskäik kurnab raha kukrust ja kustutab tule paja alt.
  • Mees must, meel tark, rahakukkur kuulus, jahuvakk valge.
  • Ära tõsta nina pilvini ega kummarda kukrut maani!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel