Maie ei tõusnud tabletti otsima. Üldse tarvitas ta arstirohte vähe, otsekui trotsiks Mimmi tohututele retsepti virnadele. Seekord oleks pidanud vist siiski võtma, olukord ja päev ise oli erandlik. Ent Maie kartis, et Iigo võib ärgata, kui ta lambi põlema paneb. Maie kartis end isegi liigutada. Ta tundis, kuidas rõhumine pealael roomas oimudele, nii nagu pahelisus oli roomanud alles trepist üles ikka lähemale ja lähemale, ning nüüd hakkas ta rõhumist silmades tundma. Tablett poleks aidanud pea- ega kehavalu ära võtta. Kaks leeki olid kasvanud kokku — kas pea ja keha olid siis leegid? — , nad väänlesid madalaks lõkkeks, ei, see lõke oli siiski kõrge, see oli puhastustuli, Maie põles puhastustules ja temast jäi järele mingisugune absurdne moodustis, millest hakkas eralduma võõrkeha. Väike kõva tomp ehk põlemise jääk.
Vanuse kerkimine kahekohaliste arvudeni tähendas, et Jane hakkas kandma oma esimest korsetti - märk sellest, et tütarlaps oli jõudnud noorukiikka. Üks teine väike tüdruk meenutas, kuidas ta oli seisnud aknaorvas, kui temalt esimese korseti jaoks mõõtusid võeti, kusjuures korsetil "pidid minu noorust arvesse võttes olema vaid pooled korsetiluud ... sellest hoolimata meenutas selle kandmine esimesel päeval peaaegu purgatooriumi".
