Proosa

muuda
  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)


  • Tondinahad muutusid üsna läbematuks. Kõik pürgisid ettepoole. Nad unustasid sootuks, et Hallsilm oli nad raske teekonna eel köiega kokku sidunud ja sellepärast pidi igaüks teisi arvestama. Nüüd mõtles iga tondinahk ainult iseendale. Nad sebisid, kuidas jaksasid, tirisid üksteist pikali, takerdusid köie sisse, kukkusid hunnikusse — sagimise tõttu tammusid nad tegelikult paigal ega jõudnud mitte raasugi edasi. Nad tegid üksteisele oma hoolimatuse tõttu haiget, aga rüselesid siiski, igaüks lootis esimesena rohelisele alale ligi pääseda. (lk 54-55)