"Loris," jätkab arst, just nagu püüdes end kannatlikkusele sundida, "kui te ei suuda taluda tõsiasja, et keegi tuleb välja lülitada,siis pole teil sellele tööle asja."
"Härra, asi pole selles, kas ma talun või mitte. Asi on faktidetõlgendamises. Te ütlete kaks protsenti. Minu jaoks tähendabki see kaht protsenti. Mitte nulli. Kuni tegu pole nulliga, arvan mina, et meil on veel lootust."
"Loris, te pole siin selleks, et loota."
" Milleks ma siis siin olen?" vastab intern sihiliku üleolekuga.
"Selleks, et järeldada, et juhtum on läbi vaadatud. Lahendatud. Lõpetatud. Selle patsiendi eluvõimet pole võimalik taastada. Nagu ütles teie kolleeg, on ta omadega läbi. Ja ma ei hooli sellest, et see termin teile ei sobi." (lk 61)
See, mida mu arst ütles, oli professionaalne. Ja mis sest, et üks osa mu sisimas oleks eelistanud, et selle kõigega tegeleks intern. Teda olen ma vähemalt kuulnud kellelegi ütlemas "ma armastan sind". See tähendab, et tal on süda, mis elab ja tuksub. Ma ei ütle, et peaarstil pole südant, pigem ütlen, et ta on selle sulgenud niisugusesse külma ja kalki metalli, millega ma seostan tema hääletämbrit. (lk 104)
Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157
