Miks küll inimestele tundub, et kui nad hülgavad oma partneri teise pärast, siis seda eitades näivad nad paremana? Kas mõeldakse, et endised partnerid haavuvad vähem, arvates, et nad jäeti maha lihtsalt seepärast, et neid ei võidud enam välja kannatada, ja mitte teades, et sellal kui nemad purskavad nutma paljalt ühist hambaharjatopsi nähes, on nende ekspartnereil olnud õnn kaks nädalat pärast lahkuminekut kohata diplomaadikohvriga Omar Sharifi tüüpi? Täpselt nagu need inimesed, kes püüavad end valega välja vabandada isegi siis, kui tõde on valest etem.
Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud keha ja pea ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal süda valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui tuletikk, mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see valu tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere nägu, tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke uks, mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid skorpionid valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu veri värvus mustaks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja silmad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema elu on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski.
Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 11
Kui ema Taigost lahku läks, sõitsime tema kaheukselise Kiaga ringi ning kuulasime Inest või Blackyt. Hiljem ronis ta riietega vanni ning nuttis ripsmetuši laiali. Ronisin siis meigieemaldajaga tema kõrvale, panin vee jooksma ning loputasin ripsmetuši vannivette. Täna sõidan emale külla, kuulan autoraadiost Inese "15 magamata ööd". Ainuke vahe on, et mul on kahte sorti ripsmetušše – neid, mida igapäevaselt kannan, ja neid, mida kannan lahkuminekute või matuste ajal.
