Auguste Levêque (1866-1921), "Suzanne", s.d.


Proosa muuda

  • Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud keha ja pea ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal süda valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui tuletikk, mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud.



Luule muuda

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –
su värsid ju kui lapsel saamatud.


Märk oli õige: need, kellele see jäi silma,
leiavad su eksimatult üles.
Kõik tunnevad ära oma: uhkus
ei olnud põgenemine, alandlikkus polnud
argus, nõrk sähvatav kuma
seal all ei olnud läidetud tikk.


   Eks ole veidi kolegi,
   et muret mõnel polegi -
tahaks säärast tihti heidutada
   ja hõigata: tratatataa!
kas tikke unustanud peidutada
ehk laste eest ei ole sa?

On mitmeid muresid, kuid on ka rohtu,
mis abiks meil on kõrvaldamaks neid.
   Et hoida ära igasugust ohtu,
   pea korras tuletõrjevahendeid!

  • Ain Kaalep, "Pea korras tuletõrjevahendeid", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 517


Siis ta tuligi. Sätendas sõrmuste kuld.
Tuli laenama tikke või suitsule tuld.
- Kust oled pärit, kas kaugelt maalt?
Eks puhka, eks maitse me õhturoast!
- Ma olen siit kõrvaltoast.

  • Mari Vallisoo, "Sügis eeskojas", kogust "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173


Kirjandus muuda

  • Maiju Lassila, "Tuletikke laenamas", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
 
Vikipeedias leidub artikkel