Luule muuda

Sind vaevab lahenduse valge lahter,
sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?
Hää sõber, jäta! Elu on vaid trahter,
võib-olla maaliline, aga must.


Pilvede liikumist kuulan,
võrasid aeglaselt vangutab, kahinal hingab vahtrik,
mesilassummana mähkub ta ümber kohisev rünk.
Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid.
kinni kasvab ja armistub viimne kui sädelev lünk.


Vana mees istub laua taga.
Ja põrnitseb rahvaloendajat.
"Üksi elate siin?"
"Üksi," rehmab vanamees mornilt, "teadagi üksi!"
"Lapsi on?"
"On-on. Ja pane see ka kirja, et poeg
on mul ilge siga. Siga ja tõbras! Pane-pane."
"Isa, sellist lahtrit ei ole."


Proosa muuda

  • [Dr Hunt:] "Eestlane vihkab venelast, aga ta vihkab ka lätlast, sakslast, juuti. Ja küsige nüüd, kas ta kanadalast sallib? Ei salli. Või armastab ta teist eestlast? Üldnimeliselt vahest küll. Ja eemalt. Oma lähedasemad kaasmaalased jagab ta kümnetesse lahtritesse, et mitte öelda latritesse, omistab neile vaateid ja tõekspidamisi oma äranägemise järgi, või selle järgi, missugusesse lahtrisse keegi kuulub poliitiliselt või akadeemiliselt või muudmoodi. Eestlane on suur "klassidesse" jagaja ja suur "klassivaenlane"."


  • [Miranda Grey:] Vihkan teadlasi. Ma vihkan inimesi, kes kõiksugu asju koguvad ja lahterdavad ja neile nimesid annavad ning nad siis unustavad. Sedasama tehakse pidevalt ka kunstis. Maalikunstnikku nimetatakse impressionistiks või kubistiks või veel kellekski ja siis paigutatakse ta kuhugi lahtrisse ega võeta teda enam elava iseseisva kunstnikuna.


  • Kui Arkaadilt oleks küsitud, milles peituvad raamatukogutöö rõõmud ja raskused, siis poleks ta osanud korrapealt vastata. Muidugi, mõne raamatu liigitamisega oli raskusi, ja kui siis lõpuks õige lahenduse leidsid, oli rõõm ka, et kaart kataloogis õigesse lahtrisse satub ja inimesed selle järgi raamatu üles leiavad, aga tõsisteks raskusteks ei söandanud Arkaadi neid pidada. Raskused tulid ette kusagil mujal, polaaruurijatel ja kosmonautidel ja kasvõi traktoristidel.
    • Astrid Reinla, "Majapidamine", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982, lk 15-16


  • Kadunud härra Hopkinsonil oli piiksuv hääl, ta kandis prille, mille küljes rippus must pael - tema hing kandis nende vaimset vastet - ja need tähistavad alati sellist mõistust, mille omanik poleerib mööblit ka põhja alt ja jagab kirjaklambrid suuruse järgi lahtritesse.


  • Kirjanik on inimese tundjana targem ja eetilisem kui psühholoog. Tema meetodid on ausamad. Kuidas ta ka oma tegelaskujusid ei fabuleeriks ~ sünteesiks ~ elust maha kirjutaks jne., tema ei konstrueeri suletud süsteeme, mille lahtritesse klassifitseeruks terve inimkond.
    • Maie Kalda, rmt: "Maie Kalda. Kaastekste", Koostanud ja toimetanud Virve Sarapik ja Ülle Kurs, EKSA, 2014, lk 59


  • Vanem õde Ann on teadaolevalt ainus inimene, kes ei jäta iial telefonihelinale vastamata - olgu kui tahes sügav öö või solisegu kuum dušš tema paljale ihule, kisendagu lastekari tähelepanu järele või vajagu numbrimäed aruannetesse seadmist. Tema vastab alati. Mõnikord mõtleb Nora endamisi, mis kõnet õde kogu aeg küll ootab? Kas loodab mingit imet? Võimalust võita pilet uueks eluks vahepealse kohustuseta ära surra ja uuesti sündida? Sissekannete lahter tõmmatakse lihtsalt tühjaks: sealt kustutakse kolm kooselu (üks paberiga ja kaks ilma), laenud, lapsed ja luhtumised.