Tiina Laanem

Tiina Laanem-Murde (sündinud 10. septembril 1974) on eesti kirjanik ja kirjastaja.

"Sidrunid ja siilid"

Tsitaadid väljaandest: Tiina Laanem, "Sidrunid ja siilid". Eesti Päevalehe AS, 2009.

"Olin aastakese kaitseministeeriumis," noogutab Ralf kannataja ilmel. "Oh jestas, seal tulevad vennad hommikul tööle, sügavad mune ja püüavad selgusele jõuda, kas kuskil leiduks veel mõni arengukava, mida saaks hakata jälle ümber tegema. Kohe otsivad sellist! Ega niisuguse tööga tulevad ainult lootusetult innukad tüübid toime." (lk 14)
Aga emal olid lillede asemel vahuveinid, mida isa talle seni pidupäeviti külmkappi pistis, kuni võttis nõuks nende juurest minema kolida. Vahuveinid muidugi jäid, neid ostis ema seejärel ise, niristas jooki kõrgesse klaasi ja vaikis pidulikult. Kui isa mõni aasta hiljem oma sõiduautos veokiga kokku põrkas ja õnnetult surma sai, andis see emale võimaluse hakata täieõiguslikuks leseks, kes käis esikukappi jäänud meestemantliga vestlemas ja hoidis majapidamisraha truu järjekindlusega, papa pruuniruudulise pintsaku taskus. Sestpeale elaski isa neil justkui kapis. (lk 22)
Vanem õde Ann on teadaolevalt ainus inimene, kes ei jäta iial telefonihelinale vastamata - olgu kui tahes sügav öö või solisegu kuum dušš tema paljale ihule, kisendagu lastekari tähelepanu järele või vajagu numbrimäed aruannetesse seadmist. Tema vastab alati. Mõnikord mõtleb Nora endamisi, mis kõnet õde kogu aeg küll ootab? Kas loodab mingit imet? Võimalust võita pilet uueks eluks vahepealse kohustuseta ära surra ja uuesti sündida? Sissekannete lahter tõmmatakse lihtsalt tühjaks: sealt kustutakse kolm kooselu (üks paberiga ja kaks ilma), laenud, lapsed ja luhtumised. (lk 24)
"Meie emapoolne suguvõsa on mõlemat liini pidi Virumaalt pärit, jätkab Ralf kahtlaselt rõõmsalt. "Kõik need Varangud, Lammasmäed ja Toolsed lausa kubisevad meie esivanemate jalajälgedest. Ka isapoolne vanaema elas Virumaal."

"Mis siis sellest?" pärib Martin endistviisi umbusklikult.

"Kui keegi võtaks vaevaks asjaga natukene tegeleda, võiks Kundast teha uue Stonehenge'i, Yellowstone'i pargi või Kuningate oru. Sa ei usu, jah?"

"Kui ma veel Tabelinuse kondid ka üles leiaks, võiksime end rahumeeli Virumaa suurvürstideks kuulutada. Pole kahtlust, et DNA-proov näitaks veresugulust. Või näed sa tavaliselt unes, et olid eelmises elus hoopis Lembitu?" (lk 32)

"Kõlab ju uhkelt - homme juhid riiki sina!" lisab klaasi kergitav Ott, kes jätab algusest peale vindise mulje. "Lõpp ülbete poliitikute omavolile, anname rahvale veto-õiguse. Mis neist allkirjadest muidu koguda? Rahvas ruigab pahameelest, aga teha ei saa midagi."

"Ainult kooris purki sittuda ja võimu ees haisu levitada," lisab teatrijuht Erik, ise samal ajal pilguga koera otsides. "Aga väike kamp otsustajaid surub nina kinni ega tee väljagi. Nagu loomaaias, kus elukatel lastakse puuris möirata ja pärast visatakse lobi ette." (lk 64)

Verandal tuulutavad end hoopis punetavate nägudega prouad, kes veel mõne aja eest poliitikute ülbust kirusid, ja seejärel oma pulbitsevat pahameelt koerakese silitamisega maandasid. Nüüdki jätkavad nad oma kihutuskõnet sama hoogsalt. "Mis siin tahta? Rahvas jäägu ikka külaseltsi ja taidlusringi tasemele," pahandab üks neist häälekalt. "Ärgu toppigu oma nina suurde mängu. Riiki juhib ikka vaid kümme inimest."

"Jah, rahvas tehku näitust või laulupidu. Hea välismaalastele näidata," lisab teine. (lk 69-70)

"Mamma oli erakordne naine," jätkab Miili. "Ta võis üle põranda kõndida nagu saatus!"

"K õ n d i s nagu saatus?" kordab Martin silmi suureks ajades.

"Just! Papal tuli teda ikka jupp aega taga ajada, enne kui endale sai. Ta oli vaesest perest poiss, hinge taga polnud muud kui maadlusega teenitud raha. Pani ikka vaikselt kõrvale. Mamma kogus ka raha, aga kahekümne neljandal läksid olud kitsaks, kabareed keelati vahepeal ära. See oli üldse mammale raske aasta; sest üks hullvaim oli temasse kangesti armunud, keegi luuletaja, endal polnud sentigi taskus, võttis aina võlgu ja istus õhtuti Mustas Kassis. Kirjutas mammale muudkui luuletusi, aga kes siis luuletustest söönuks saab? Ega siis niisuguse udumaimuga pole mõtet peret luua, pärast ole koos lastega näljas. Mammal tuligi talle ära öelda, et läheb hoopis meie papale naiseks. Aga no kus hullvaim läks alles pööraseks!"

"Mis tas tegi?"

"Võttis kuskil brauningu, tuli õhtul restorani, jõi silmini täis ja kihutas endale mamma nähes kuuli pähe. See oli tol ajal kangesti moes." (lk 85)

Hall, hall, hall. Ja mine, kuhu tahad, ikka mõjub ümbrus vastumeelsena. Suured ja ilmetud kivimürakad, uulitsatel ulguv tuul ja peidetud räpakus. Mõnel pool rohkem, teisal vähem. Kaks kullast maja ja kokkukukkuv agul, mille seinu mingi müstiline jõud laiali lendamast hoiab. Vastik linn see Piiter. Miks seda ülistatakse? (lk 88)
Ralf ütleb: Tal lõigati noorena kõik asjad välja... mandlid, polüübid, kuues varvas :-), pimesool... Pärast avastati, et polnudki põletikku. :-) Isegi pooled hambad kisti välja. Tead, ta on tegelikult ühest silmast pime?

Robert ütleb: Varjab hästi! :-)

Ralf ütleb: Kui mõne sea maha laseb, sööb metsas toorelt nende maksa. OK, jahimehed söövad metsas ikka maksa, aga praetult! Vist tervisega seotud trikk? OK, toores maks veel, aga ta kisub loomal sisikonna välja, võtab kaika ja lööb punduva mao pauguga lõhki. Haisu võid ise ette kujutada :-) käärima läinud toit.

Robert ütleb: :-) :-) :-) huuu... miks ta seda teeb???

Ralf ütleb: Krt, kust ma tean?

Robert ütleb: Uskumatu kuju, aga no, mis seal tahta, ta ju voolib isegi oma vaenlastest savinukke ja togib nõelad sisse. Kõlab nagu pimedal keskajal. Ma nägin selliseid nukke viimati kuskil pärapõrgus, ühe pealiku onnis :-)

Ralf ütleb: Uku ongi arhailine mees, mitte kuskilt otsast moodne. (lk 91)

Sõrmi nipsutades kõnnib Ralf akna lähedal asuva akvaariumi juurde. Jääb selle kõrval seisma ja vaatab kähara sabaga kuldkalasid, kes aina edasi ja tagasi ujuvad. Antud hetkel on need tema ainsad lemmikloomad. Ta vaatab neid kaastundlikul pilgul ja raputab pisut söögipoolist, et nende üksluisesse ellu veidi vaheldust tuua. Aplad suud lausa ründavad toitu. Peremees vangutab pead ja puistab veel natuke.

"Vaesed kalad, milline õudne elu," sõnab ta seejuures. "Aga õnneks pidi neil mälu ainult kolmeks sekundiks jaguma. Nii ei saagi nad aru, et hulbivad ühes ja samas purgis." (lk 94)

Taas rütmilise noogutamise kütke langenud Ott arvutab vahepeal mõttes ja sekkub siis silmade põledes: "Elanikkond muudkui vananeb, on ju nii? Seega suureneb pidevalt vanemas eas valijate osakaal, eks ole? Aga mida üks vanainimene tahab? Muidugi püsivust. Ausalt, see sõnum oleks ikka kindla peale minek."

"Sellepärast võtamegi vapiloomaks põdra," selgitab Uku teistele. "Olgu öeldud, et põder on üks kõige elupaigatruum loom üldse." (lk 101)

"Seep see ongi! Üks õige eestlane elab puu sees," põrutab vanaonu ja heidab oma palkmajale hella pilgu. "Kivi sees elavad kivinõiad. Kui inimene ronib kivi sisse elama, siis käibki ringi nagu pehme ajuga peletis. Sa vaata neid ogaraid, ükspäev.„ ptüi... raadiost kuulsin, et mõni narr ronib isegi põhu ja savi sisse elama. No kes seda enne kuulnud? Vanasti toodi põhku jõulu ajal püherdamiseks, nüüd teevad lollid sellest kodu!"

"Onu-onu, ära nüüd paugu," sekkub Ralf naerdes. "Maitsed on erinevad. Üks elab puu sees, teine puu otsas. Tead, nüüd on isegi sellised öömajad, mis asuvad päriselt puu otsas, sest mõni inimene tahab end vahelduseks linnuna tunda. Isegi mina olen ühes niisuguses kohas ööbinud."

"See pole jutt, vaid kuseudu!" põlastab Kusti. "Kes sa siis vahelduseks olid? Öökull või pasknäär, vahest isegi konnakotkas?” (lk 107)

"Toit peab ikka oma õues kasvama, siis on õige asi. Vaat ükspäev jälle raadiost kuulsin, et mõni loll õgib nüüd kuramuse suššit. Või mis riisisitt see on? Ise arvavad, et on kole peened."

"See on sushi ja pealegi väga maitsev," selgitab Ralf püüdlikult.

"״Üks koerapask kõik! Ära tule rääkima, et see sulle maitseb," pahandab Kusti. "See pole muud kui peenutsemine. Kas mõni riis sul aias kasvab? Kuraditki!" (lk 110)

"Pole vaja kuhugi joosta," ütleb Aljo leebelt. "Algul on raske, aga vähehaaval rahuned maha. Proovi nii, et lihtsalt istud. Ei lähe kuskile. Ainult istud."

"Lihtsalt istun? Ma lähen veerand tunniga lolliks," raputab Ralf pead.

"Siis pead isegi kaua vastu," täheldab Nora."Oled sa kunagi proovinud tühja pilguga seina vahtida?"

"Paari minuti pärast tahaks mööda seina üles ronida," noogutab Ralf. "Istud ja mõtled, kuidas aeg raisku läheb. Samas jõuaks nii palju ära teha."

"Muidugi, alguses on ka kümme minutit väga raske," nõustub Aljo. "Kõik, mis jääb sinust väljapoole, hakkab sind kõva jõuga enda poole kiskuma."

"Aga sa istu ikkagi edasi," kinnitab kiitsakas prillidega meesterapeut omalt poolt.

"Ei tule välja," muigab Ralf. "Kogu aeg on selline tunne, nagu hoiaks enda sees märatsevat lõukoera viimase jõuga kinni. Pöörane peni tirib lõpuks ikka endaga kaasa." (lk 156)