Lõõtsutamine
Proosa
muuda- Ukselink logiseb.
- Naine hiilib esikusse.
- Ta seisab vastu ust. Sirgelt, liikumatult.
- Lukuaugus on sosin, pomin, lõõtsutamine.
- See on tema nimi. Ikka ja uuesti tema nimi. Ta seisab sirgelt, pea kuklas. Kell ta pea kohal hakkab uuesti tärisema. Naine taganeb. Ta jääb peegli ette seisma. Tänavalaterna valgus langeb peeglile. Ukse taga valjeneb tema nimi.
- Naine võtab peeglilaualt kammi ja hakkab oma juukseid kammima. Siis mängib ta nendega, keerab juuksesalgu ümber sõrme. Tõmbab.
- Ta nimi lukuaugus paisub. Võõraks. Ummistab lukuaugu, valgub esikusse. Täidab selle.
- Naise sõrmed kisuvad krampi. Juus annab järele.
- Vaikus.
- Kustuvad sammud. (lk 45)
- Silvia Rannamaa, "Nokturn", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 43-46
- [Vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkestrist:] Meil on mobiilne orkester. Kui kontsert on antud, paneme asjad kokku ja sõidame järgmisse kohta. On olnud ka nii, et jõuame järgmisse esinemiskohta viis-kümme minutit enne algust. See tekitab elevust ja annab kontserdile erilise atmosfääri.
- Rasmus Puur, intervjuu: Raimu Hanson, "Noored keelpillimängijad kihutavad ühest kirikust teise", Postimees, 8. august 2023