Mary E. Harding (fl. 1880-), "Kosilase ootel", s.d.

Proosa

muuda
  • Kõik olid väga elevil ning rahutud, sest kuuldused koduvana tädist ja tema iseloomust olid juba jõudnud levida üle kogu maa. Peale selle tekitas põhjendatult hirmu ka arvamus, et pleektatsud laostavad riigi ja söövad nahka Üllatuste aia. Ometigi ei öelnud keegi selle kohta sõnakestki noorpaarile, kes vahetas rahuliku südamega isekeskis nööpe.


  • Malinowskil oli nii originaalseid sissevaateid tavalise kõne loovasse toimesse, et ta mõjutas sügavalt oma kaasaegset lingvistikat. Kuidas võis ta viljatult isoleerida maagilise riituse teistest riitustest ning käsitleda maagiat mingi vaese viskina, mida kasutatakse elevuse ja julguse säilitamiseks heidutavate väljavaadete kiuste? See on järjekordne meeltesegadus, mille võime kanda Frazeri arvele, kelle õpilaseks Malinowski end kuulutas.


  • "Ma nägin huvitavat und!" jutustas Jakobson ise kangesti elevil olles. "Ma panen selle kohe oma raamatusse kirja."
Ta haaras kahe käega pliiatsi ja kirjutas valjusti veerides:
"Vaskuss roomas Vanataadi juurde. Ööbik, reo, oli juba seal!"


  • On selge, et Ligamaad on mõjutanud võlujõud, selle tulevikku maailma võimaliku ravimivaramuna uurib Nähtamatu Ülikooli professor Rincewind. Ühest tema ettekandest selgub, et ühest seal kasvavast väikesest kollasest lillest pressitud mahl tekitab selle manustajas kuni viieteistkümneks minutiks kindlustunde. Milles kindel ollakse, seda ei oska patsient öelda, selle lühikese ajavahemiku vältel on ta lihtsalt kõiges täiesti kindel. Edasiste katsete käigus tuli välja, et ühe vesihüatsindi mahl tekitab inimeses pooleks tunniks täielikku ebakindlust. Filosoofid on nende taimede kasutusvõimaluste pärast väga elevil, samal ajal jätkuvad taime otsingud, milles oleks ühendatud mõlemad omadused ja millest oleks seetõttu väga palju kasu teoloogidele.
    • Terry Pratchett, "Auru juurde", tlk Allan Eichenbaum, 2014, lk 227 (joonealune)



Luule

muuda

Suudlen purju enese, puhken nagu lill.
Ah, kuis õnnejoovastus hoiab elevil!

Draama

muuda

Mathilde: Kui kaugel sa siis nüüd oled, Ludwig?

Sander on kirjutuslauda istunud, käsipõsekil.: Mitte palju kaugemal kui olin. See elu ühises suwekorteris papaga —
Mathilde: Sa töötad ju enamasti siin.
Sander: Palju mul sestki kasu on. See siin on ju nüüd meie ühine sissesõidu-korter, kus ma, nagu praegugi nägid, eksitamise ja pealetikkumiste eest sugugi paremini pole kaitstud.
Laura toob õele kindad.
Mathilde lööb pilgu nende peale. Pimekukk! Need on ju sinu omad! (Wiskab kindad Laurale tagasi, kes neid ümber läheb wahetama.)
See lõpeb ju pea. Tulewal nädalal kolime linna, kui ilmad ei parane; siis on neil ja meil jälle oma korter.
Sander: Aga kui ilmad paranewad —?
Mathilde: Siis kolime ikkagi, kui sinu töö seda nõuab.
Sander ohkamisi. Ah ja! Helewust, helewust oleks waja, ja see tuleks, kui wähegi rahu saaks!
Mathilde otsustawalt. Siis kolime!