ProosaRedigeeri

  • Kõik olid väga elevil ning rahutud, sest kuuldused koduvana tädist ja tema iseloomust olid juba jõudnud levida üle kogu maa. Peale selle tekitas põhjendatult hirmu ka arvamus, et pleektatsud laostavad riigi ja söövad nahka Üllatuste aia. Ometigi ei öelnud keegi selle kohta sõnakestki noorpaarile, kes vahetas rahuliku südamega isekeskis nööpe.


  • Malinowskil oli nii originaalseid sissevaateid tavalise kõne loovasse toimesse, et ta mõjutas sügavalt oma kaasaegset lingvistikat. Kuidas võis ta viljatult isoleerida maagilise riituse teistest riitustest ning käsitleda maagiat mingi vaese viskina, mida kasutatakse elevuse ja julguse säilitamiseks heidutavate väljavaadete kiuste? See on järjekordne meeltesegadus, mille võime kanda Frazeri arvele, kelle õpilaseks Malinowski end kuulutas. (lk 126-127)


  • "Ma nägin huvitavat und!" jutustas Jakobson ise kangesti elevil olles. "Ma panen selle kohe oma raamatusse kirja."
Ta haaras kahe käega pliiatsi ja kirjutas valjusti veerides:
"Vaskuss roomas Vanataadi juurde. Ööbik, reo, oli juba seal!" (lk 98)


  • On selge, et Ligamaad on mõjutanud võlujõud, selle tulevikku maailma võimaliku ravimivaramuna uurib Nähtamatu Ülikooli professor Rincewind. Ühest tema ettekandest selgub, et ühest seal kasvavast väikesest kollasest lillest pressitud mahl tekitab selle manustajas kuni viieteistkümneks minutiks kindlustunde. Milles kindel ollakse, seda ei oska patsient öelda, selle lühikese ajavahemiku vältel on ta lihtsalt kõiges täiesti kindel. Edasiste katsete käigus tuli välja, et ühe vesihüatsindi mahl tekitab inimeses pooleks tunniks täielikku ebakindlust. Filosoofid on nende taimede kasutusvõimaluste pärast väga elevil, samal ajal jätkuvad taime otsingud, milles oleks ühendatud mõlemad omadused ja millest oleks seetõttu väga palju kasu teoloogidele.
    • Terry Pratchett, "Auru juurde", tlk Allan Eichenbaum, 2014, lk 227 (joonealune)


LuuleRedigeeri

Suudlen purju enese, puhken nagu lill.
Ah, kuis õnnejoovastus hoiab elevil!

  • Sergei Jessenin, "*** Hele järverätt on täis ehatikandeid". Tõlkinud Artur Alliksaar. Rmt: S. Jessenin. Luuletused. Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 8