Proosa muuda

  • "Nad tapavad minu ka ära," ütleb Lydia, taibates alles neid sõnu välja öeldes, et see võib tõsi olla.
Uurija ei püüagi teda vastupidises veenda. Erinevalt paljudest oma kolleegidest - ta pole küll kindel, kes nad täpselt on, aga sel polegi tähtsust - ei ole tema kartelli palgal. Ta ei usalda kedagi. Tõtt-öelda saavad rohkem kui kahest tosinast õiguskaitse- ja meditsiinitöötajast, kes just praegu abuela majas ja siseõues ringi liiguvad, hülsside asukohti tähistavad, jalajälgi uurivad, verepritsmeid analüüsivad, pilte teevad, pulssi kontrollivad ja Lydia perekonna laipade kohal risti ette löövad, seitse kohalikult kartellilt regulaarselt raha. See seadusevastane tasu on kolm korda suurem kui valitsuselt saadav palk. Üks neist on tegelikult juba el jefe'le Lydia ja Luca ellujäämisest teavitava sõnumi saatnud. Ülejäänud ei tee midagi, sest just nimelt selle eest kartell neile maksabki, et nad täidaksid mundreid ja mängiksid halduse esindajaid. Mõnes töötajas tekitab see moraalseid vastuolusid, mõnes mitte. Aga tegelikult pole ühelgi neist valikuvabadust, nii et nende tunnetel polegi suurt tähtsust. Lahendamata kuritegude määr Mehhikos on ametlikust üheksakümnest protsendist tublisti suurem. La policia kostümeeritud olemasolu pakub tarvilikku vastuillusiooni kartelli tegelikule karistamatusele. Lydia teab seda. Kõik teavad seda. Ta otsustab selsamal hetkel, et peab siit ära minema. Ta ajab end kõnniteeservalt püsti ja üllatub, kui tugevalt tema jalad maas püsivad. Uurija astub tagasi, et talle ruumi teha. (lk 19)
  • Sebastián on veel suuremas osas terve, ja Lydia on selle eest tänulik. Ta teab, et see pappsilt oleks võinud olla kinnitatud matšeeteteraga ka tema südame külge. Ta teab, et mehe suhteliselt kena surm on omamoodi moondunud lahkus. Ta on näinud teisi kuriteopaiku, painajalikke vaatepilte - kehasid, mis pole enam kehad, vaid kõigest keha osad, mutilados. Kui kartell mõrvab, teeb ta seda hoiatavaks eeskujuks, liialdatud, groteskseks näiteks. Ühel hommikul, kui Lydia päevaks oma poe uksi avas, nägi ta tänaval ühte tuttavat poissi, kes oli põlvili maas ja püüdis kingapaelaga kaela riputatud võtmega oma isa kingapoe võreust lukust lahti keerata. Poiss oli kuueteistaastane. Kui auto temani jõudis, ei saanud ta ära joosta, kuna võti oli lukuauku takerdunud; ta jäi kaelapidi kinni. Los sicario'd hiivasid võreukse üles ja tõmbasid poisi kingapaelaga niimoodi võlla ning peksid teda seejärel seni, kuni ta veel vaid tõmbles. Lydia tormas oma poodi ja pani ukse seestpoolt lukku, nii et ta ei näinud, kui mehed poisil püksid alla tõmbasid ja veel kaunistuse lisasid, aga ta kuulis sellest hiljem. Nad kõik kuulsid. Ja viimne kui poeomanik naabruskonnas teadis, et selle poisi isa oli keeldunud kartelli mordida't maksmast.
Nii et jah, Lydia on tänulik, et kuusteist talle kallist inimest tapeti kiire tuima kuulisajuga. (lk 22)
  • Javier püüdis hoopis ette arvata, millist mõju võib see artikkel tema tulevikule avaldada. Ta sai kohe aru, et tagajärjed on vältimatud, et tema suhteline anonüümsus on nüüd minevik, et tema vabadus on alatiseks ohustatud. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub. Ta ei arvanud, et nii kiiresti, aga oli valmis kohanema. Halvimal juhul on see lihtsalt tüütu. Vahest võib see koguni lõbus olla. Ta ei mäletanud, et ajakirjandus oleks kunagi varem ühele nii noorele kartellile nagu Los Jardineros nõnda palju tähelepanu osutanud. Selleks, et tavalised inimesed hakkasid ära tundma niisuguseid nimesid nagu El Chapo Guzmán või Pablo Escobar, oli tulnud aastate kaupa teadlikult tööd teha, ja leidus piisavalt inimesi, kes neid mehi nende helduse ja müüdi tõttu ikka veel armastasid, isegi pärast nende silmatorkavat langust. (lk 242-243)
  • Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021