See artikkel räägib tegevusest põllumajanduses; juuste lõikamise kohta loe artiklist Juukselõikus, kirurgilise lõikuse kohta artiklist Operatsioon.

Edith Hume, "Viljalõikajad" (u 1890)
Anna Ancher, "Lõikuse aeg" (1901)

PiibelRedigeeri

  • Ma nägin, ennäe: valge pilv, ning see, kes istus pilvel, oli Inimese Poja sarnane, tal oli kuldpärg peas ning vahe sirp käes.
15 Ja üks teine ingel väljus templist, hüüdes suure häälega sellele, kes istus pilvel:
"Hakka tööle oma sirbiga ning lõika, sest lõikustund on tulnud, sest ilmamaa lõikus on juba küps."
16 Ja see, kes pilvel istus, pistis oma sirbi ilmamaa külge ning ilmamaa lõigati paljaks.
17 Üks teine ingel väljus templist taevas ning temalgi oli vahe sirp.
18 Ja üks teine ingel, kellel oli meelevald tule üle, tuli altarist, ning hõikas valju häälega sellele, kellel oli vahe sirp: "Hakka tööle oma vaheda sirbiga ning lõika maha ilmamaa viinapuu kobarad, sest selle marjad on küpsed!"
19 Ja ingel pistis oma sirbi ilmamaa külge ning lõikas paljaks ilmamaa viinamäe ning viskas marjad Jumala raevu suurde surutõrde.


ProosaRedigeeri

  • "Isa, ütelge neile, et see tuleb edasi lükata. Ma lähen talle järele niipea, kui maad katab korralik lumevaip ja õnnis torm kõik laevad nende sadamaisse piitsutab."
"Ma ei saa seda teha," vastas Shrewd kahetsevalt. "Ka neil seal üleval mägedes on oma uskumused. Talvel sõlmitud abielu toob kehva lõikuse. Sa pead võtma ta kas sügisel, kui põlde koristatakse, või kevadel, mil nad oma väikestele maalapikestele külvavad."
"Ma ei saa. Selleks ajaks, kui kevad nende mägedeni jõuab, on ilm siin juba selge ja laevnikud meie ukselävel. Nad peaksid seda ju ometi mõistma!" (lk 387)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


LuuleRedigeeri

Mu vili valmis; tõotab saaki hääd:
ta valkjad varred, pikad rasked pääd
on paendund alla, heitnud hakki end,
kui uhas vihm ja kohas tormilend.
Nad saanud, joonud palju päiksetuld,
sest õlg on vask ja tera — valmind kuld.
Ma algan lõikust homme hommikul
ja vaata, idaservas hiilgab mul,
just alles tulnud taeva tehasest,
veel nõretades noorest värskusest,
sirp hõbedane, terav, õrn ja uus.
Nii surmav-selili ta kumerus,
et lõpuaimdus kerkib kõrsis, päis,
nad värisedes tundvad: aeg on täis.

  • Jaan Lõo, "Enne lõikust" (1916). Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 486