Hüüdnimi


ProosaRedigeeri

  • Hurme istus ja hakkas fotoalbumit lehitsema. Ta ei olnud seda peaaegu nelikümmend aastat kapist välja võtnud. Oli unustanud kooliaegse albumi koos mälestustega. Album oli nahkköites, suur ja paks. Esialgu oli ema kleepinud fotosid mahukasse nahkköites albumisse, hiljem tegi Hurme seda ise. Esimesel lehel esimene, teisel teine klass ja nii edasi. Ta uuris mustvalgeid, küllaltki halva kvaliteediga pilte. Jah, klassivend Suureke oli harrastusfotograaf.
Suureke. See oli hüüdnimi. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. (lk 6)