Kuldrenett

ProosaRedigeeri

  • Homme pidi suur lambakari, mis eilsest saadik väetas naaberpõldu Mangoldide juures, aetama tema sugulaste suurele õunapuuväljale. Seepärast tahtsid need täna õuntekorjamise lõpetada. Kolmkümmend viis läbipõimunud okstega krobelist puuvõra, mis võimsalt sirutusid sinendavasse õhku, olid kuldrenette tihedalt täis. Kõik õunad olid niivõrd läikivad ja valmid, et nad nüüd, varases hommikuvalguses, leegitsesid nagu lugematud väikesed ümarad päikesed. (lk 5)