Kuldrenett

Proosa

Homme pidi suur lambakari, mis eilsest saadik väetas naaberpõldu Mangoldide juures, aetama tema sugulaste suurele õunapuuväljale. Seepärast tahtsid need täna õuntekorjamise lõpetada. Kolmkümmend viis läbipõimunud okstega krobelist puuvõra, mis võimsalt sirutusid sinendavasse õhku, olid kuldrenette tihedalt täis. Kõik õunad olid niivõrd läikivad ja valmid, et nad nüüd, varases hommikuvalguses, leegitsesid nagu lugematud väikesed ümarad päikesed.
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 5

Luule

Meil aias juba nädal paar
käib õite priiskav pillerkaar
ja meeletu aroomi jooming.
Sel pilgaril kokett ja nett
on valge klaar ja sügisjoonik,
pitskleidis keerleb kuldrenett.
Oi seda heldet helbesadu
ja pillamise kergemeelt!

Heljo Mänd, "Õunapuud" kogus "Meelisklusi" (1977), lk 15

Tuleb vaid üle elada
äraõitsenud õunapuu tunne.
Lihtsalt läbi ja üle elada
see aeg, millal ennast ei tunne:
tumm, raske, tühi, pikk haljus,
tooreste visside paljus.
Kõik su elumahl kuulub neile
täna niisama julmalt kui eile.

Ei mingit selgust, ei mingit uhkust,
ei mingit puhkust mahlasuhkrust
ka siis, kui kindlust pole, et
su tõuks, su teoks on kuldrenett.

Leelo Tungal, "Lihtsad riimid" kogus "Mullaketraja" (1981), lk 11

Talveunest ärgates ongi
hommik,
mõruks läind teed juues -
hommik,
kuldrenett põues —
hommik.
Ja õhtu ei saabu enne,
kui pimedus uksed suleb.

Hanneleele Kaldmaa, "Tee pimedusest välja" kogus "Sinustki võib saada fossiil" (2022), lk 50