Emadepäev

Emadepäev on tähtpäev, mil kõik emad peavad kogunema pühapäeva hommikul kell 10 kooli kontserdile ja ei tohi kodus rahulikult magada. Eestis hakati seda tähistama Helmi Mäelo algatusel 1923. aastal.

Proosa

[Leida:] Või sellest, kui palju emadepäev kellelegi on kulu teinud:

"Saatsin oma emale kümnekroonise lillekorvi. Ise ma ei saanud viima minna, seltskondlikke kohustusi on liiaks palju. Valge ja lilla, väga peen. Proua direktor Lagle oli oma emale saatnud sajakroonise korvi, midagi kolossaalset. Noh, tema ju võib seda. Naljakas, mis ta ema selle korviga peale hakkas, ta olevat midagi üsna lihtsat, peaaegu et pesunaine. Proua Lagle ei kutsu teda iialgi enda poole, vanaeit ei kõlbakski sinna..." Ja nii edasi.

Marta Sillaots, "Viiskümmend", 1937, lk 153

Meenub just täna nii elavalt üks maju tuhande torniga Prahas, mis kunagi oli olnud president Masaryki perekonna koduks. Emadepäeval 1936 nägin selle maja seinatühemes vaasis suurt veripunast roosikimpu, mis Charlotte Masaryki kodust väljalennanud lapsed olid asetanud sinna oma kadunud ema mälestuseks. Oli maikuu teine pühapäev — emadepäev – ja selle Kesk-Euroopa demokraatliku maa pealinn uppus magnooliate, mandlipuude, jaapani kirsside ja sirelite õitesse. Oli üks emadepäevi, mil kogu läänemaailm avaldas austust emale kui eluandjale, edasikandjale, hellitajale, kasvatajale. ("Mõteldes emale", lk 154)
Ent mulle meenub ka terve rida põhjamaa kevadeid ja selles tärkavat elu, lumesulanud metsaaluseid täis sinililli ja ülaseid ning sellega ühenduses terve ahel traditsioonilisi emadepäevi Kodu-Eestis, kus tillukesed kui ka täiskasvanud emadepäeva hommikul põksuva südamega koputasid ema toauksele, et ulatada emale õhtul suure saladuse katte all majja toimetatud kevadlilli ja avaldada säravi silmi tänu väsimatuile memmele hoole ja vaeva eest, mis ta jagas ennastohverdavalt kogu perekonnale päevast päeva. ("Mõteldes emale", lk 154)
Meile on jäänud vaid leinaja võlgujäämise valus tunnetus, kuna vägivald on röövinud kodumaa ja emadepäevagi loorib varjatud lein. Ema-armgi jääb juba seitsmendat aastat tasumata. (lk 154–155)
Helmi Mäelo algatuseks on ka emadepäeva tähistamine Eestis, ta organiseeris esimese emadepäeva aktuse oma koduvallas 1926. Kümme aastat hiljem kuulutati emadepäev riiklikuks pühaks, sinimustvalged rahvuslipud lehvisid emadepäeval kogu maal ja emasid austati aktustel. Tema inspireerimisel asutati ka emade puhkekodu Elvas. ("Helmi Mäelo elutegevuses", lk 314)
- Mall Jürma, "Naine raamatute keskel", 2020

Aga ükskord ostis issi ikkagi emmele terve arbuusi. Siis oli emadepäev ja issi tahtis teda üllatada.

Arbuus oli pooleks lõigatud, sest issi tahtis teada, mismoodi see seestpoolt välja näeb. Issi ütles, et ei taha põrsast kotis osta. Kuigi minu meelest oleks väike põrsas olnud veelgi toredam emadepäevakingitus kui arbuus.

Kristiina Kass, "Petra lood", 2013, lk 32-22

Olin olnud nädalalõpupuhkusel, kui isa tapeti. Sirkka ja lapsed olid tulnud emadepäevaks, Rane oli autojuht. See emadepäev ei läinud päriselt nii, nagu plaanis oli. (lk 26–27)
Olen lugenud Rane kirju uuesti ja uuesti ning need on toonud mu mällu tükikesi, mida ma ei teadnudki meeldejäänud olevat. Nüüd suudan oma mällu tagasi tuua selle emadepäeva hommiku aastast tuhat üheksasada seitsekümmend seitse, üle kahekümne aasta tagasi. Kui ema meid üles ajama tuli, arvasin, et läheme memmele laulma ja viime talle kohvi voodisse. Ema ütles, et kõik riided tuleb selga panna, takso ootab. Memm ja papa olid haigeks jäänud ja meie läheme koju. Politseivormis võõras mees istus peretoas. (lk 42)
Toimetaja pani ette, et romaan avaldataks erandlikult juba kevadel, siis pandaks seda enam tähele kui sügisel, kui raamatud üksteisele jalgu jäävad See tegi tuska, olin lootnud, et saan kevadel muretult loodust vahtida, õnneks arvas müügipool, et idee on halb, kuna kevadel ei osta keegi muud kui aforisme abiturientidele ja emadepäevaraamatuid. (lk 180)
Leena Lehtolainen, "Uskusid juba – on meelest läinud", tlk Anne Kütt, 2006

7.-8. juunil 1958 toimus Viljandis loodusesõprade kokkutulek ja lillenäitus, kus tuldi mõttele, et looduskaitsepäeva tuleks hoopiski tähistada emadepäeval, maikuu teisel pühapäeval, kui kogu loodus ärkab ja tärkab. Teadupoolest polnud nõukogude ajal emadepäeva tähistamine lubatud ning poeetiline seos Maa kui meie kõigi ema ning ema kui ilmalekandja ja üleskasvataja vahel kannab endas nii ajalikke kui ajatuid väärtusi, ühendades põlvkondi, aja- ja kultuurilugu. (lk 250–251)
Nagu öeldud, nõukogude ajal emadepäeva riiklikult tähistada ei tohtinud. Emadepäevast rääkis mulle lapsena minu vanaema, 1890. aastal sündinud mamma, sellest, kuidas lapsed oma käega korjasid põlluveerelt või metsa alt emadele kinkimiseks kullerkuppe ja pääsusilmi, kuidas koolis peeti emade auks kõne, lapsed lugesid luuletusi ja laulsid ning pärast istuti ümber pidulaua. Nagu paljud inimesed, ei saanud temagi surmani aru, miks selline ilus päev "vahtsõl vinne aol", nagu ta ütles, ära keelati. Mulle jäi see meelde ning hea lapsena püüdsin teda mai alguses omajoonistatud kaardikeste või lihtsa lillega meeles pidada. (lk 252)
Kuid selgi tähtpäeval on oma tubli sajandipikkune ajalugu ja nagu paljud teisedki pühad, mida tähistame, on ka emadepäev alguse saanud ettevõtlike inimeste algatusel. Emadepäeva tähistamise traditsioonile pani aluse Ann Jarvis, kes korraldas 1907. aastal Lääne-Virginias Graftonis mälestus-koosviibimise oma kahe aasta eest surnud ema Anna Reeves Jarvise auks, viies tema hauale sületäie valgeid nelke. Sealtmaalt on saanud tavaks mälestada lahkunud emasid valgete nelkidega, elus olevatele aga kinkida punaseid. (lk 252)
Emadepäeva on seostatud ka antiiksete naisjumaluste austamisega. Inglismaal tähistati 17. sajandil ja hiljem emakiriku päeva paastu neljandal pühapäeval ning emadele anti sel päeval pisikesi kingitusi ja küpsetati eriline kook. Ka tänapäeval tähistatakse Inglismaal emadepäeva paastu neljandal päeval.

Mujal Euroopas hakati emadepäeva pühitsema Esimese maailmasõja ajal või selle järel, Belgias näiteks esimest korda 1913. aastal. Just sel ajal rõhutati paljulapseliste perede osatähtsust, väärtustati ema ja emadust. Kuid sõja-aastad andsid emadepäevale ka kurblikuma varjundi – paljud emad olid kaotanud sõjas oma lapsed, perekonnad olid lagunenud. (lk 252)

Eestis korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Rosalie Mäelo (1898–1978), Eesti tuntumaid karskustegelasi. Eeskuju sai ta Viiburis nähtud pidustustelt, kuid mitte ainult. Ajakirja Eesti Naine kauaaegne toimetaja Helmi Mäelo oli pärit paljulapselisest perest, aga paljulapseline pere sümboliseeris noil aegadel – ja eks pahatihti tänapäevalgi – harimatust, vaesust ja oskamatust elus edukas olla. Jõukatel ja haritutel oli ja on peres lapsi vähe. Samuti peeti toona häbiväärseks, kui peres oli palju tütreid. Ka Helmi ise tundis piinlikkust, et ta on pärit lasterohkest perest. Tema ema Mari tõi viimase, kaheteistkümnenda lapse ilmale 48-aastaselt ning vanemad lapsed ja isagi teinud Helmi emale seepärast etteheiteid. Väidetavalt teinud Helmile märkuse sulase naine, kes öelnud, et lapsed antakse Jumalast ning haritud ja koolitatud tütrel ei sobi oma ema halvustada, ning tütar tundis, et ta peab oma ema heaks midagi tegema. (lk 253)
Emadepäevast sai rahvapidu ning Eesti Naisel ja karskusliidul oli 1940. aastani selle traditsiooni kujundamises suur roll. Iseäranis nn vaikival ajastul, kus kõik rahvuslik oli eriti ausse tõstetud, muutusid emadepäeva aktused suurejooneliseks ja pidulikuks. Propageeriti emadele kingituste tegemist ja metsalillede kinkimist; raadios, kinos ja teatrites olid sel päeval teemakavad; osta sai karskusseltsi kujundatud ja valmistatud emamärke. 1938. aastal võttis president Kadrioru lossis vastu lasterikkaid emasid, sealhulgas Helmi Mäelo ema Mari Petti. Emad said pealinna sõita tasuta, neile korraldati pidulik lõuna ja kontsert Estonias. (lk 254)
1937 hakkas ilmuma Emadepäevaleht, mis oli mõeldud selleks, et inimestel ka kodus oleks hea lugeda emadepäeva mõtteid. Lehte võis enne emadepäeva osta koolidest või seltside kaudu tellida. Kindlasti oli leht müügil emadepäeva aktusel. Seitsmeteistkümnenda emadepäevaga 1939. aastal oli seotud kauaoodatud sündmus – Elva järve ääres asuva emade puhkekodu sisseõnnistamine ja pidulik avaaktus. (lk 254–255)
- Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018

Sünnitusmasina staatusega kaasneb muidugi ka kodumasinastaatus, sest ikka eesti komberuumi kohaselt jätkates: kord aastas saabub naisele autasuks emadepäev, mil lapsele antakse koolist kaasa kena laululeheke sõnadega "ema kui kodumasin" – koristaja on mu ema, kokk ja õmbleja on tema jne.
- Lea Larin, "Kõiges on süüdi feminism", Sirp, 14. mai 2021

Luule

Emadepäeval peavad kõik lapsed laulma
Ja emale lilli kinkima ja peaministrid arvavad
et kõik emad tahavad et neid austataks
ja kõik peaministrid unistavad
et kõik naised kes ei ole emad
tunnevad ennast ükskord kehvasti
kehvemini kui kunagi varem
seepärast võtavad valitsused vastu
erisoodsused emadele
ja vanemapalga seaduse
kõik õpetajad usuvad et kõik emad viitsivad
pühapäeva hommikul kell kümme
emadepäevakontserdile tulla
...
sest see on nii tore nii tore on ju võhivõõrastele laulda
kas ema südant tunned sa
pühapäeva hommikul kell kümme umbses saalis
maomahlakorinal
sest kui me ei laula emadele
siis surevad nad ükskord ära
mitte unepuudusest ega seksinäljast
vaid meie poolt rikutud emadepäevast
ja meile jääb kohutav süütunne
nii suur et me ei pöördugi enam tagasi ühiskonda
...
kõik emad naudivad ju emadepäeva allahindlust
ning jätavad jõulukinkide pärast jaanuarikuu üüri maksmata
kõik lapsed tahavad avaldada tänu
oma eksistentsi eest
lapselikult süütundlikku tänu
ja lapsetoetuse eest tahavad nad öelda
aitäh peaminister
et ma elan
...
emadepäeval peavad kõik lapsed laulma
ja emale lilli kinkima ja peaministrid teavad
et emad on ainsad kes nende kõnesid kuulavad
sellepärast et nad on emad

Elo Viiding, "EMADEPÄEV", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 20–24

emadepäevaks olen nii väsinud
et luban rõõmsalt kõigile muna praadida
keeran pliidi sisse panen panni peale
ja siis hajun oma uttu pesu kuivatama
kuni maja mattub musta suitsu
...
emadepäevaks on mul plaan paigas
ja laud kinni pandud
mina maksan
aga siis saame perega kõhugripi
laman diivanil laps trukkipidi küljes
ja proovin väga aeglaselt hingata
proovin magada aga suur armastus
hoiab mind veel üleval
hoiab must kinni
ei lase mind minema
ei lase must lahti

ei emadepäeval ega enne ega pärast

vaata et sa ei lase must lahti

Andra Teede, "*emadepäevaks olen nii väsinud...", rmt: "Emadepäev", 2022, lk 95-96