Üks Nietzschega seonduvaid paradokse on aga see, et tema mõjujõu peamiseks allikaks pole niivõrd suurejoonelised teoreetilised mõttemassiivid, ideed, kontseptsioonid, kui just ilutulestikuliselt sähviv, elektriseeriv stiil ("Mu stiil tantsib," on ta öelnud, ja teisal: "Ma pole inimene, vaid dünamiit"), vahel lausa purustavad verbaalsed piitsahoobid, arvukad löövad aforismid.
Apollo astronaudid olid maale naastes muutunud, kuna olid näinud oma koduplaneeti kosmoseavaruses hõljumas. See, mida nad nägid, oli omalaadne visuaalne aforism, ja just selline, mis meil kõigil tuleks pähe õppida.
