Luule

muuda

Kell tornis hädaldab just nagu hingevalus,
koldes vaevaselt leek vindub vettinud halus.
Must, lehkav kaardipakk on laokil laua peal.

Seal kõrvu potipoiss on ärtuemandaga.
Olnud ilu ja au nemad nutavad taga.
kadund armastusest kurvalt vestlevad seal.


Ma olen pärit poolikust kaardipakist -
olen tagavarajokker.
Ma pole veel kaineks saanudki kusagil Nõmmel.
Minuga seonduvad isikliku elu ja intiimse õnne vastuseta küsimused.
Olen kärnas bitch, kes ei tõsta jalga.
Kaktusja kujuga allergiline lööve alakõhul.
Tuulerõuged algasid mügarikena mu hallikaspunaste juuste alt.
Ma ärkan alati üksi.
Homod, keda riik üleval peab, kutsuvad mind vahel oma pannkoogibaari.
Lisaks sellele olen laisk.
Mul pole kõhulihaseid, ja ma ei tule!
Mul on pangaarvel nelikümmend kaks krooni.
Ma ei saa kauem te mõtteid hõivata.
...
Sina usud. küllap oleme õudne paar
Kuni sa usud, me mõlemad
räägime tõtt.

  • Elo Viiding, "Agnes, Tallinnast", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 16-17