Tühistamine

LuuleRedigeeri

Telefoni mehhaaniline, surnud sõnum
põrkab ta põsele nagu tige jääpall,
selle ilge kirin nõuab, võta vastu
ja pärast hetkelist mõõtmatut kannatust langeb
tühistatuna, tühjaks-
tehtuna maha ta jalge ette.
...
Aga tema, kukkrästik, seisab kesk metsikut sood
ja hoiab end kuidagi püsti, nii
jalge all siiski on kohutav, kuivmärg, kuid ainuke -
uuenev, algav maa.

  • Elo Viiding, "ENNE ALGAMIST", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 9