Kerjakott

Luule

Ta mõtles, et pidas hästi vastu. Ei saa kurta,
tal polnud küll iseennast, aga ta pidas hästi vastu, rippus
toki otsas, kokkukeeratud kerjakott. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti,
sel oli palju nimesid, palju aadresse, sellele kriibitud oli üleolevaid, piiratud nalju.
Ta tundis neid lapsest saati,
üks uhkem kui teine lõgistas naerda, torkis ta isa ja emagi näpuga. Vahtides ülevalt alla.
...
Kes õigeid tähti ei räägi, ei ela,
puuduolevat tähte ei ihalda.
Ta mõtles, ta pidas ju hästi vastu. Nüüd kerjakoti peab laiali laotama,
kaltsude raudse sisu:

• Elo Viiding, "VASTUPIDAVUSE PIDEVUSEST", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 7-8