Reporter

LuuleRedigeeri

Kas tõesti arvamegi, et me ise jääme vabaks,
kui me ei näe teise vabadust
ka enese jalge all. Kas või

humanistlike naeratuste lõõsas,
kui suurmehed mängivad jumalaid,
kosmopoliite ja prohveteid
selles vaeses ja närtsivas kogukonnas,
umbses, vananevas saalis, kus
arusaamine maailma asjadest,
väikestest õigustest, lihtsatest lugudest täitis
reporterite kaamerad ja kaustad.
Kas nad ootasid Seaduse tulekut?
Kas nad oleksid võinud selle üle
naermata jätta?
Ei.

  • Elo Viiding, "SEADUS", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 31-39