Deklameerimine

LuuleRedigeeri

Mulle meeldis luuletusi lugeda —
luuletajad polnud päris inimesed,
neid armastati pilgata ka deklameerides
ja naisluuletajad olid justkui kergelt kohtlased,
kuid nende kehadest räägiti aukartusega
kirjandusloolaste hardais raamatuis, need kehad
justkui suuremaid saladusi varjasid kui vaimud -
see ärritas mind ja ma ei teadnud, mispärast.
...
õnnitluskaarte maalides laenasid inimesed tihti
luuletajate tüütuid ja upsakaid ridu, mida
nintendo-futuurumis keegi enam ei lugevat,
sest igal tüübil olevat isegi heas kohas vastav ekraan,
kust lahiseb palju lahedamat luulet (mis on tõsi),
kuigi ainus lõõgastav üleastumine oligi
koolis lugeda emakeele tunnis luulet,
igaüks tahtis lugeda, ehkki ei mäletanud keda.

  • Elo Viiding, "LUULETAJA", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 43-44