Pelagio Palagi, "Newton avastab valguse murdumise", 1827.

ProosaRedigeeri

  • Jorge õpetajanna oli öelnud, et see poiss on imelaps - et ta on otse matemaatikageenius. Seepeale pistis Danieli vennal pähe hakata kutsuma Jorget Einsteiniks - see on suure juukselakaga teadusmees, kelle pilt on entsüklopeedias, kus on öeldud, et ta on maailma suurim matemaatikageenius. Kuid Jorge sai tulivihaseks, kui teda kutsuti Einsteiniks, ja ütles isegi viimaks, et: "Hoopis su vanaema on Einstein." On väga inetu öelda niiviisi teiste vanaema kohta, sest vaene vanake pole süüdi lastelaste koerustes. (lk 14)


  • Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)