Pirn on pirnipuu vili.

Dorothea Storm-Kreps (1734-1772), "Pirnioksad", s.d.
Frederick Stone Batcheller. Viinamarjad ja pirnid (1877)

ProosaRedigeeri

  • Nii pea kui ta [Jaan Tatikas] oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest.


  • Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.
Tema kannul lendas terve parv kärbseid ja herilasi, sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.
Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:
"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"
Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.
Mõnikord puges ta viiulisse ussike ja kaevas sellesse pikki koridore, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.
 
Vikipeedias leidub artikkel