Pirnipuu

Harilik pirnipuu (Pyrus communis) on roosõieliste sugukonda pirnipuu perekonda kuuluv viljapuu. Enamasti kasvavad pirnipuude otsas pirnid.

Signe Andreasen (1853-1919), "Pirniõied", s.d.

Anthonore Christensen, "Õitsev pirnipuu Alpide taustal" (1891)

Paul Klee, "Mees pirnipuu all" (1921)

Luule

Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.

• Heiti Talvik, "Simmanil" [1924] kogust "Palavik" (1934)

"Patt oleks temas näha naist,
tal puudub lihtne inimvaist,
sest pall või papist mänguhobu
on armsam temale kui muu.
Ning tule siia: pirnipuu,
näed, aias kasvab - selle tippu
ta ronib ikka... Püha rist!"
lesk äkki võõral häälel kiljus,
käest haaras doktoril, ja vist
ka minestas... Kuldküpseis viljus
puu õhetas ning sama sära
maas murul mängles...
                    Noh ja siis?
Sääl seisid sekretär ja Liis
ning suudlesid kui arust ära.

• Betti Alver, "Pirnipuu" [1937]. Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 149-150

Aukiitust õitsmisjumalale
ümiseb töömees-kumalane pirnipuus,
ja lõhnavad lambid tal
eksida ei lase pühamu võlvide all.

• Paul-Eerik Rummo, "Kumalased oma pühakojas" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 33

- Mis võim on su huultel, et kõrvale
astuda puudub mul paik?
- Mu suul on jah ühe metsiku
nõiutud pirnipuu maik.
- Kas ta külmal talvel ei hukkunud,
siis, kui otsa sai loomgi ja lind?
- Ei ei, oma hingeõhuga teda hoidsin,
nagu nüüd sind.

• Mari Vallisoo, "* Mis võim on su huultel", "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 147

Proosa

• Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks – neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset – ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv –, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema. Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi kirjeldas "Igavese igatsuse laulus" Yang Guifei pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: "pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks", on ebatavaliselt liigutav – teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.
  • Sei Shōnagon, "Padjamärkmed", 34, tlk Alari Allik. Vikerkaar, november 2018

• Veel kunagi pole ma teda nii veetlevana näinud - hommikune õhk oli ta jumet värskendanud, tema puhastes ja kergetes rõivastes oli midagi õhulist -, teda vaadates tundus, nagu oleks näinud veel teistki kevadet taevast alla laskumas, veelgi nooremat ja kaunimat kui esimene. Puhus jahe tuuleõhk ja Valérie, kes istus ühele hauakividest, oli hetkega kaetud lähedalkasvavate pirnipuude õitega, mis oma pehmuse ja õrnade värvidega tundusid teda silitavat. Valérie korjas naerdes neid õisi. Nähes teda nii kauni ja puhtana, tundsin ma, et ma tahaksin surra niisamuti nagu need õiedki, kui vaid tema hingeõhk mind korrakski puudutaks.
  • Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 43-44

• Alati, kui Lily "mõtles tema tööle", nägi ta silme ees selgesti suurt köögilauda. Seda Andrew’ tõttu. Sest kui Lily temalt küsis, mis on ta isa raamatute sisuks, oli Andrew vastanud: "Subjekt ja objekt ja asjade olemus." Ja kui Lily õhkas Taevake, tal pole sellest õrna aimugi, lisas Andrew: "Siis mõelge köögilauale, kui te seda parajasti ei näe."

Niisiis nägi ta iga kord, kui mõtles mr. Ramsay tööle, küüritud köögilauda. Praegu asus see kaheharulise pirnipuu otsas, sest nad olid jõudnud viljapuuaeda. Ning vaevalise pingutusega, et meeli puu hõbejast ja kühmulisest koorest ning kalakujulistest lehtedest lahti rebida, keskendus ta mõttes tollele viirastuslikule lauale, sellisest süülisest ja sõlmilisest puust küüritud köögilauale, mille tublidust aastatepikkune raske aus töö on tõestanud, ja mis kõlkus seal praegu, kõik neli jalga õhus. /---/ Seistes praegu näilises tardumuses pirnipuu all, tundis Lily neist kahest mehest voogavate muljete tulvas, et tal on oma mõtet niisama raske jälgida nagu häält, mis räägib liiga kiiresti selleks, et pliiats jõuaks sõnu üles märkida, ning see, tema hääl, lausus iseenesest, vähimagi sunnita, eitamatuid, igikestvaid, vastakaid asju, nii et pirnipuu koore praod ja kühmudki tardusid tol hetkel igaveseks paigale. /---/ Kõik need mõtted tantsisklesid üles ja alla nagu sääseparv, igaüks eraldi, kuid kõik koos imeliselt nähtamatusse venivasse võrku suletud — tantsisklesid Lily peas ja pirnipuu okste ümber, kus ikka veel kõlkus too imaginaarne küüritud köögilaud, sümboliseerides Lily sügavat austust mr. Ramsay mõistuse vastu, kuni tema ikka kiiremini ja kiiremini keriv mõte omaenese pingsusest katkes; ta tundis kergendust; kuskil siinsamas kõlas pauk, ja seejärel ilmus haavlite eest põgenev, ehmunud, käratsev, nördinud kuldnokaparv.

• Virginia Woolf, "Tuletorni juurde". Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. LR 5-7 1983, lk 19-20

• Terrassi ees sirutas end üles ja harali vana pirnipuu, mis kevadeti oma musta tüve, harud ja oksad nii üleni valgeid õisi täis ehtis, et raputasid imestusest pead. Sügise poole see puu ise raputas endast maha pisikesi kollaseid vahapehmeid pirne ja need siis lebasid rohus just nii, nagu see seisab salmides "Sinises purjes". Et lapsed neid üles tohtisid korjata, seda ei keelanud kunagi majaomanik vanapreili von Döhler, kes elas ülal ärklikorteris - nagu mõni "Vanamamsli saladus". Pirnipuu alust ümbritses ümar lilleklump, kus kasvasid ning õitsesid kõik need reseedad, heliotroobid ja levkoid, nagu neid taas on elustatud "Eelõitsengus" ja "Sonettides".
  • Artur Adson, "Siuru-raamat" [1949], 2. tr 2017, lk 32

• Segasumma suvila ees istusid Pipi, Tommy ja Annika. Pipi ukerdas ühe, Annika teise aiaposti otsas ja Tommy kõõlus värava enda peal. Oli soe ja ilus päev augustikuu lõpus. Otse värava kõrval kasvav pirnipuu sirutas oma oksi nii kaugele alla, et lapsed võisid istudes suurema vaevata noppida parimaid väikesi kollakaspunaseid augustikuu pirne. Nad nosisid ja sülitasid pirnisüdameid tänavale.
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman, 1999 (4. trükk), lk 42

• Ja mõtleva pirnipuu tundis ta [Rincewind] ära kohe, kui seda nägi. Praegu nägigi ta seda, kuid ei uskunud päriselt oma silmi.

Peavõlur võis suure pingutuse ja tohutu ajakuluga endale lõpuks tillukese mõtlevast pirnipuust saua hankida. See puu kasvas vaid aladel, kus leidus põlismaagiat. Rõngasmere-äärsetes linnades oli tõenäoliselt vaid paar niisugust võlukepikest. Suur mõtlevast pirnipuust kirst... Rincewind püüdis rehkendada ja leidis, et isegi siis, kui too kast oleks ääreni täis tähtopaale ja auricholatum'ipulki, ei maksaks selle sisu ühte kümnendikkugi kirstu enda hinnast.

• Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Varrak 1997, lk 17

• Mööda teerada tuli Kakslill - veest tilkuv, kuid rõõmust särav. Pagas sörkis tema järel (kõik mõtlevast pirnipuust tehtud asjad järgnesid oma omanikule kõikjale ning neid kasutati sageli esemete hoidmiseks, mis pandi hauda kaasa väga rikastele surnud kuningatele, kes tahtsid olla kindlad, et nad saavad hauataguses maailmas uut elu puhta aluspesuga alustada).
  • Terry Pratchett, "Fantastiline valgus". Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 1998, lk 20