Oksana Zabužko

Oksana Zabužko (sündinud 19. septembril 1960 Lutskis Ukrainas) on ukraina kirjanik, luuletaja ja esseist.

Oksana Zabužko, 2022.

"Ukraina seksi väliuuringud"

• 2021. aastal tähistati Ukrainas "Ukraina seksi väliuuringute" ilmumise 25. aastapäeva. Romaani kolmeteistkümnenda uustrüki väljaandja kuulutas välja parima arvustuse konkursi, kinorahvas valmistus filmi väntama (stsenaarium saadeti mulle heakskiitmiseks 2022. aasta veebruaris, paar päeva enne Venemaa täiemahulise sissetungi algust), kriitikud pidasid konverentse ja mõtisklesid selle üle, kuidas see raamat on muutnud riigi intellektuaalset maastikku, ning lugejad vahetasid ühismeedias muljeid, vaidlesid ja isegi jagelesid - kummastaval kombel sama tuliselt nagu 25 aastat tagasi, ainult pisut teises keeles.

Tegemist oli juba teise lugejate põlvkonnaga - vahepeal jõudsid suureks kasvada lapsed, kelle vanemate jaoks vallandas see raamat 1990-ndate lõpus iseseisva Ukraina ajaloo suurima kirjandusskandaali, asendades korraga mitut nõukogude võimu all tegemata jäänud revolutsiooni, alustades feministlikust ja lõpetades kirjastuslikuga (nimelt määras see romaan meie raamatuturu saatuse, andes ukraina kirjandusele tagasi NSV Liidu ajal kaotatud lugeja), ning seda raamatut lugedes vaidlesid need lapsed toksiliste suhete, koloniaalse väärkohtlemise ja põlvkondadevahelise trauma üle. 25 aastat tagasi ukrainlased ei teadnud selliseid sõnu. Sama tundmatu oli neile vihane naishääl ("nõialik", nagu kirjutasid 1990-ndatel mõned mu kangelanna verbaalsest agressiivsusest nördinud kriitikud), niisamuti avalik arutelu naise kehalisuse üle, rääkimata sellisest traditsioonilises väärtussüsteemis sündmatust asjast nagu selle va kehalisuse paigutamine rahvusajaloo traumadega samasse narratiivi (see tekitas kõige rohkem nördimust, eriti auditooriumi maskuliinses osas) - ei teatud veel paljusid asju. Suuresti seetõttu osutus romaan toonase Ukraina ühiskonna jaoks šokeerivaks ilmutuseks (hilisema, 2006. aastal tehtud küsitluse järgi "Ukraina ühiskonda 15 iseseisvusaasta jooksul enim mõjutanud raamatuks"): üks pisike raamatuke varjutas endaga terve raamatukogutäie lugemata (ja toona veel isegi tõlkimata!) kohustuslikku kirjandust soolistest probleemidest, mille eest kuulutatigi "ukraina feminismi piibliks". (lk 107)

• Oleme muutunud, kasvanud, omandanud enda ja maailma kohta palju niisugust teadmist, mida saadakse ainult vabal maal elades (kõigile, kes pole kunagi elanud mittevabal maal, tuleb seda alati täiendavalt seletada: politseiriik on hirmus mitte selle poolest, et ei lase teil teie olemuslikke vajadusi teostada, vaid selle poolest, et ei lase teil nii palju areneda, et te saaksite neid vajadusi üldse endas välja arendama asuda, hoiab teid jõuga psühholoogiliselt infantiilses seisundis). (lk 107-108) - politseiriik, Infantiilsus
• Ja see, et juba vaba Ukraina lapsed jätkavad (nagu selgus) selle "Egiptuse orjapõlvest lahkuvate" mehe ja naise suhete loo lugemist nagu "enda oma" ning kisklevad selle üle peaaegu sama vihaselt nagu kunagi nende vanemad, on mind ausalt öelda rohkem jahmatanud kui meelitanud, pannud mõtlema - kaua see ometi kestab, kas me pole ikka veel sellest "Egiptusest" välja kasvanud?... (lk 108)
• Ehkki "Väliuuringud" on mu kõige "tõlkimatum" teos, sest siin on juba peategelase keel omaette tegelane, kujunes sellest paradoksaalsel moel kõige tõlgitum teos - nii minu loomingust kui ka kogu kaasaegsest ukraina kirjandusest (olles hetkel tõlgitud 17 keelde ja veel mõni tõlge on tulekul). Ja kui Poolas ilmus järjekordne, kolmas kordustrükk - barbaarsest abordivastasest seadusest tingitud protestide taustal -, hakkasin ma saama noortelt poolataridelt tagasisidet, mis tabas mind otse südamesse: see raamat on vabadusest, ütlesid nad. Naiste vabadusest; naisest, kes seisab vastu vägivallale. Sõdib enda eest. (lk 108)
• Siis aga jõudis kätte 2022. aasta 24. veebruari varahommik, mil Ukraina linnadesse lendasid Vene pommid ning lääne ajakirjandust tabas analüütiliste kirjutiste laviin, kus eksperdid seletasid üksteise võidu ja igapidi oma auditooriumile seda, mida veerand sajandit varem, leedid ja džentelmenid, üritas Ameerika kampuses seletada mu kangelanna (keda, tõsi küll, ei vägistanud mitte relvastatud Vene sõdur, nagu Butša ja Irpini naisi, vaid kodunt kaasa toodud kallim; et aga okupatsiooniarmee poolt vägistatud ei kipu oma tunnetest heietama, siis tuleb neid tundeid ette kujutada, paigutada hulga tagasihoidlikumate juhtumite mõõtkavva, manustada õudust väikestes annustes, ning kas mitte sellega polegi seletatav lääne kirjastajate tähelepanu mu kangelanna kannatuste vastu?...), teha selgeks, et Ukraina ei ole failed state, ei ole nonexistent nation, nagu tema vägistajad on aastasadu väitnud, et ta tahaks veel elada, omaenese tahtmist mööda, vastavalt enda soovidele ja vajadustele, sealhulgas olemuslikele, ja seega ka oma ajalooga, oma keele ja kultuuriga, olgu see pealegi väljaspool kodu teistele tundmatu... (lk 108-109)
• Ja ühes sellistest kirjutistest - Peter Pomerantsevi suletöös The Economistis - komistasin ma ootamatult "Ukraina seksi väliuuringute" kõrvutamisele autori tähelepanekutega ukrainlaste väärtushinnangute kohta: selgus, et nagu minu kangelanna 1990-ndatel, ihkasid Pomerantsevi poolt küsitletud ukrainlased 2020-ndate alguses eelkõige seda, et maailm neid kuuleks ja tunnustaks. "Varem arvasin ma," kirjutab Pomerantsev, "et küsimus on identiteedis, ja alles pärast 24. veebruari taipasin, et asi on julgeolekus: neid, keda teatakse, on raskem tappa."

Täpselt nii, leedid ja džentelmenid. Täpselt nii. Ühe täpsustusega: see ei käi mitte ainult ukrainlaste, vaid kõigi kohta, puudutab absoluutselt kõiki ja kõike sellel planeedil elavat: me lendame kõik samas lennukis. (lk 109)

• Oksana Zabužko, "Saateks veerand sajandit hiljem", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", tlk Veronika Einberg, LR 30-31/2023, lk 107-109

• [Esimese luulekogu ilmumatajäämisest 13-aastasena:] Kui ma olengi nõukogude võimule millegi eest tänulik, siis selle eest, et ta katkestas mu "kirjandusliku karjääri" õigel hetkel - ja Brežnevi aja lõpuni, muidu oleksin väga kiiresti ära õppinud, kuidas samastuda toimetuse onude ja tädidega, ning võib-olla polekski omaenese häält leidnud. (lk 111) - Tänutunne
• Ainult keel võib ühendada muusika ja müüdi - kaks asja, ilma milleta maailm oleks lihtsalt elamiskõlbmatu. (lk 113)
• [8. märtsil 2022, esinedes Euroopa Parlamendi täiskogu ees:] Palju elusid oleks võinud päästa, kui EL ja USA oleksid ärganud kaheksa aastat tagasi, kui Putin tungis Krimmi. Uus Hitler oli valmis jätkama sealt, kus eelmine pooleli jäi. Kirjanikuna, kes teab keelest ühte koma teist, tahan teile öelda, et see on juba sõda, mitte pelgalt kohalik konflikt. Uskuge Putinit, kui ta oma ambitsioonidest räägib. (lk 115)
• [Avalikus kirjas Hollandi kirjanikule Arnold Grunbergile:] Praegu Ida-Euroopas käiv genotsiidisõda näitab, et Euroopas on mälu ja kogu mälukultuuriga asjad arvatust palju hullemad, kui tuhanded raamatud ja filmid natsismist ja holokaustist pole aidanud Euroopal kolmekümne aasta kestel märgata fašistliku impeeriumi paisumist tema külje all ega takistanud kordamast justkui meeltesegaduses kõiki neid "julgustavaid tegusid", mida 1930-ndatel tehti Kolmanda Reichi suhtes - kuni hetkeni, mil see oli juba valmis tankidega Euroopa majja sisse sõitma (ja olekski sõitnud, kui Ukraina poleks seda peatanud!). Milleks siis, võiks küsida, olid kõik need filmid ja raamatud, kui me ei ole neist midagi õppinud - mitte mineviku, vaid tuleviku kohta?
• [2022. aasta sõja eel katkijäänud romaani lõpetamisest:] Ent senikaua ei saa ma selle juurde põgeneda - kuni me ei ole võitnud, on ohus koguni see keel, milles ma kirjutan: Venemaa okupeeritud aladel selle eest tapetakse, raamatukogudest ja arhiividest röögitakse välja kõik selles keeles kirjutatu - ühemõtteline message, mis ootab mind ja mu kultuuri kaotuse korral. Sellepärast ongi nii paljud meie kirjanikud, muusikud, näitlejad, teadlased vabatahtlikena rindele läinud: enne põgenemisvõimaluse tagasisaamist peame me ise looma endale "turvatsooni". Selleks aga peame me selle sõja võitma - kaitsma ennast ja Euroopat. - Turvalisus
  • Oksana Zabužko, cit. via: Veronika Einberg, "Saateks", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", tlk Veronika Einberg, LR 30-31/2023

Tema kohta

• Luuletaja, kirjanik, esseist, kirjandusloolane, publitsist, filosoof, Nobeli preemiat vääriv elav klassik - kõik see käib Ukraina ühe populaarseima kirjaniku Oksana Zabužko kohta. Veel öeldakse selle ägeda naise kohta, et ta on Ukraina kirjandusmaastiku säravaim intellektuaal ja üks vähestest, kes suudab end tänasel päeval kirjutamisega elatada. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde ja tema esimene romaan tekitas skandaali juba enne ilmumist. (lk 111)
• Zabužko esimesest romaanist "Ukraina seksi väliuuringud" sai tänu oma avameelsetele erootilistele stseenidele märkimisväärne sündmus Ukraina kirjanduselus. Samal ajal vallandas teos kriitikutes ja lugejates vastandlikke reaktsioone. Zabužko stilistiliselt novaatorlik ja intellektuaalselt provotseeriv kirjutamisviis mõjus nii mõnelegi kodumaisele feminismikaugele kriitikule võõristavalt. Lugejad seevastu võtsid romaani väga hästi vastu ning "Väliuuringute" sünnist möödunud 29 aasta jooksul on sellele teosele Ukrainas osaks saanud neliteist kordustrükki kogutiraažiga veerand miljonit eksemplari. Sellele mahult väikesele romaanile oli määratud püsida kümme aastat müügitabelite tipus, saada iseseisva Ukraina riigi esimeseks bestselleriks, enim tõlgitud ukraina proosateoseks maailmas ja Ida-Euroopa kaasaegse kirjanduse klassikaks. (lk 112-113)
• * Ent 2004. aasta sügisel astus ta prožektorite vihku hoopis sellega, et äratas rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Ukraina presidendivalimiste vastu. Nimelt ennustas Zabužko Oranži revolutsiooni eel Wall Street Journalis ilmunud kirjutises "Ukraina Solidaarsus" ette massimeeleavalduste puhkemist Kiievis, mispeale meedia ristis ta Oranžiks Kassandraks. (lk 114-115)
• 2014. aasta mais, pärast Krimmi annekteerimist, Berliinis peetud kõnes võrdles Zabužko Putinit Hitleriga, mispeale tema mikrofon kiiresti välja lülitati. 8. märtsil 2022 tegi Zabužko omamoodi ajalugu, esinedes esimese inimesena, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik ega ametnik, Euroopa Parlamendi täiskogu ees. Ta kordas oma võrdlust - ning seekord talle aplodeeriti. "Palju elusid oleks võinud päästa," ütles ta, "kui EL ja USA oleksid ärganud kaheksa aastat tagasi, kui Putin tungis Krimmi. Uus Hitler oli valmis jätkama sealt, kus eelmine pooleli jäi. Kirjanikuna, kes teab keelest ühte koma teist, tahan teile öelda, et see on juba sõda, mitte pelgalt kohalik konflikt. Uskuge Putinit, kui ta oma ambitsioonidest räägib." (lk 115)
  • Veronika Einberg, "Saateks", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", LR 30-31/2023, lk 111-116

Välislingid

• Oksana Zabužko, "Kas tõesti pole ilmas süüdlasi?", Vikerkaar, aprill 2022