Oksana Zabužko

Oksana Zabužko (sündinud 19. septembril 1960 Lutskis Ukrainas) on ukraina kirjanik, luuletaja ja esseist.

"Ukraina seksi väliuuringud"

2021. aastal tähistati Ukrainas "Ukraina seksi väliuuringute" ilmumise 25. aastapäeva. Romaani kolmeteistkümnenda uustrüki väljaandja kuulutas välja parima arvustuse konkursi, kinorahvas valmistus filmi väntama (stsenaarium saadeti mulle heakskiitmiseks 2022. aasta veebruaris, paar päeva enne Venemaa täiemahulise sissetungi algust), kriitikud pidasid konverentse ja mõtisklesid selle üle, kuidas see raamat on muutnud riigi intellektuaalset maastikku, ning lugejad vahetasid ühismeedias muljeid, vaidlesid ja isegi jagelesid - kummastaval kombel sama tuliselt nagu 25 aastat tagasi, ainult pisut teises keeles.

Tegemist oli juba teise lugejate põlvkonnaga - vahepeal jõudsid suureks kasvada lapsed, kelle vanemate jaoks vallandas see raamat 1990-ndate lõpus iseseisva Ukraina ajaloo suurima kirjandusskandaali, asendades korraga mitut nõukogude võimu all tegemata jäänud revolutsiooni, alustades feministlikust ja lõpetades kirjastuslikuga (nimelt määras see romaan meie raamatuturu saatuse, andes ukraina kirjandusele tagasi NSV Liidu ajal kaotatud lugeja), ning seda raamatut lugedes vaidlesid need lapsed toksiliste suhete, koloniaalse väärkohtlemise ja põlvkondadevahelise trauma üle. 25 aastat tagasi ukrainlased ei teadnud selliseid sõnu. Sama tundmatu oli neile vihane naishääl ("nõialik", nagu kirjutasid 1990-ndatel mõned mu kangelanna verbaalsest agressiivsusest nördinud kriitikud), niisamuti avalik arutelu naise kehalisuse üle, rääkimata sellisest traditsioonilises väärtussüsteemis sündmatust asjast nagu selle va kehalisuse paigutamine rahvusajaloo traumadega samasse narratiivi (see tekitas kõige rohkem nördimust, eriti auditooriumi maskuliinses osas) - ei teatud veel paljusid asju. Suuresti seetõttu osutus romaan toonase Ukraina ühiskonna jaoks šokeerivaks ilmutuseks (hilisema, 2006. aastal tehtud küsitluse järgi "Ukraina ühiskonda 15 iseseisvusaasta jooksul enim mõjutanud raamatuks"): üks pisike raamatuke varjutas endaga terve raamatukogutäie lugemata (ja toona veel isegi tõlkimata!) kohustuslikku kirjandust soolistest probleemidest, mille eest kuulutatigi "ukraina feminismi piibliks". (lk 107)

Oleme muutunud, kasvanud, omandanud enda ja maailma kohta palju niisugust teadmist, mida saadakse ainult vabal maal elades (kõigile, kes pole kunagi elanud mittevabal maal, tuleb seda alati täiendavalt seletada: politseiriik on hirmus mitte selle poolest, et ei lase teil teie olemuslikke vajadusi teostada, vaid selle poolest, et ei lase teil nii palju areneda, et te saaksite neid vajadusi üldse endas välja arendama asuda, hoiab teid jõuga psühholoogiliselt infantiilses seisundis). (lk 107-108) - politseiriik, Infantiilsus
Ja see, et juba vaba Ukraina lapsed jätkavad (nagu selgus) selle "Egiptuse orjapõlvest lahkuvate" mehe ja naise suhete loo lugemist nagu "enda oma" ning kisklevad selle üle peaaegu sama vihaselt nagu kunagi nende vanemad, on mind ausalt öelda rohkem jahmatanud kui meelitanud, pannud mõtlema - kaua see ometi kestab, kas me pole ikka veel sellest "Egiptusest" välja kasvanud?... (lk 108)
Ehkki "Väliuuringud" on mu kõige "tõlkimatum" teos, sest siin on juba peategelase keel omaette tegelane, kujunes sellest paradoksaalsel moel kõige tõlgitum teos - nii minu loomingust kui ka kogu kaasaegsest ukraina kirjandusest (olles hetkel tõlgitud 17 keelde ja veel mõni tõlge on tulekul). Ja kui Poolas ilmus järjekordne, kolmas kordustrükk - barbaarsest abordivastasest seadusest tingitud protestide taustal -, hakkasin ma saama noortelt poolataridelt tagasisidet, mis tabas mind otse südamesse: see raamat on vabadusest, ütlesid nad. Naiste vabadusest; naisest, kes seisab vastu vägivallale. Sõdib enda eest. (lk 108)
Siis aga jõudis kätte 2022. aasta 24. veebruari varahommik, mil Ukraina linnadesse lendasid Vene pommid ning lääne ajakirjandust tabas analüütiliste kirjutiste laviin, kus eksperdid seletasid üksteise võidu ja igapidi oma auditooriumile seda, mida veerand sajandit varem, leedid ja džentelmenid, üritas Ameerika kampuses seletada mu kangelanna (keda, tõsi küll, ei vägistanud mitte relvastatud Vene sõdur, nagu Butša ja Irpini naisi, vaid kodunt kaasa toodud kallim; et aga okupatsiooniarmee poolt vägistatud ei kipu oma tunnetest heietama, siis tuleb neid tundeid ette kujutada, paigutada hulga tagasihoidlikumate juhtumite mõõtkavva, manustada õudust väikestes annustes, ning kas mitte sellega polegi seletatav lääne kirjastajate tähelepanu mu kangelanna kannatuste vastu?...), teha selgeks, et Ukraina ei ole failed state, ei ole nonexistent nation, nagu tema vägistajad on aastasadu väitnud, et ta tahaks veel elada, omaenese tahtmist mööda, vastavalt enda soovidele ja vajadustele, sealhulgas olemuslikele, ja seega ka oma ajalooga, oma keele ja kultuuriga, olgu see pealegi väljaspool kodu teistele tundmatu... (lk 108-109)
Ja ühes sellistest kirjutistest - Peter Pomerantsevi suletöös The Economistis - komistasin ma ootamatult "Ukraina seksi väliuuringute" kõrvutamisele autori tähelepanekutega ukrainlaste väärtushinnangute kohta: selgus, et nagu minu kangelanna 1990-ndatel, ihkasid Pomerantsevi poolt küsitletud ukrainlased 2020-ndate alguses eelkõige seda, et maailm neid kuuleks ja tunnustaks. "Varem arvasin ma," kirjutab Pomerantsev, "et küsimus on identiteedis, ja alles pärast 24. veebruari taipasin, et asi on julgeolekus: neid, keda teatakse, on raskem tappa."

Täpselt nii, leedid ja džentelmenid. Täpselt nii. Ühe täpsustusega: see ei käi mitte ainult ukrainlaste, vaid kõigi kohta, puudutab absoluutselt kõiki ja kõike sellel planeedil elavat: me lendame kõik samas lennukis. (lk 109)

Oksana Zabužko, "Saateks veerand sajandit hiljem", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", tlk Veronika Einberg, LR 30-31/2023, lk 107-109

[Esimese luulekogu ilmumatajäämisest 13-aastasena:] Kui ma olengi nõukogude võimule millegi eest tänulik, siis selle eest, et ta katkestas mu "kirjandusliku karjääri" õigel hetkel - ja Brežnevi aja lõpuni, muidu oleksin väga kiiresti ära õppinud, kuidas samastuda toimetuse onude ja tädidega, ning võib-olla polekski omaenese häält leidnud. (lk 111) - Tänutunne
Ainult keel võib ühendada muusika ja müüdi - kaks asja, ilma milleta maailm oleks lihtsalt elamiskõlbmatu. (lk 113)
[8. märtsil 2022, esinedes Euroopa Parlamendi täiskogu ees:] Palju elusid oleks võinud päästa, kui EL ja USA oleksid ärganud kaheksa aastat tagasi, kui Putin tungis Krimmi. Uus Hitler oli valmis jätkama sealt, kus eelmine pooleli jäi. Kirjanikuna, kes teab keelest ühte koma teist, tahan teile öelda, et see on juba sõda, mitte pelgalt kohalik konflikt. Uskuge Putinit, kui ta oma ambitsioonidest räägib. (lk 115)
[Avalikus kirjas Hollandi kirjanikule Arnold Grunbergile:] Praegu Ida-Euroopas käiv genotsiidisõda näitab, et Euroopas on mälu ja kogu mälukultuuriga asjad arvatust palju hullemad, kui tuhanded raamatud ja filmid natsismist ja holokaustist pole aidanud Euroopal kolmekümne aasta kestel märgata fašistliku impeeriumi paisumist tema külje all ega takistanud kordamast justkui meeltesegaduses kõiki neid "julgustavaid tegusid", mida 1930-ndatel tehti Kolmanda Reichi suhtes - kuni hetkeni, mil see oli juba valmis tankidega Euroopa majja sisse sõitma (ja olekski sõitnud, kui Ukraina poleks seda peatanud!). Milleks siis, võiks küsida, olid kõik need filmid ja raamatud, kui me ei ole neist midagi õppinud - mitte mineviku, vaid tuleviku kohta?
[2022. aasta sõja eel katkijäänud romaani lõpetamisest:] Ent senikaua ei saa ma selle juurde põgeneda - kuni me ei ole võitnud, on ohus koguni see keel, milles ma kirjutan: Venemaa okupeeritud aladel selle eest tapetakse, raamatukogudest ja arhiividest röögitakse välja kõik selles keeles kirjutatu - ühemõtteline message, mis ootab mind ja mu kultuuri kaotuse korral. Sellepärast ongi nii paljud meie kirjanikud, muusikud, näitlejad, teadlased vabatahtlikena rindele läinud: enne põgenemisvõimaluse tagasisaamist peame me ise looma endale "turvatsooni". Selleks aga peame me selle sõja võitma - kaitsma ennast ja Euroopat. - Turvalisus
- Oksana Zabužko, cit. via: Veronika Einberg, "Saateks", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", tlk Veronika Einberg, LR 30-31/2023

"Kas tõesti pole ilmas süüdlasi?"

Oksana Zabužko, "Kas tõesti pole ilmas süüdlasi?: Lugedes vene kirjandust pärast Butša tapatalguid", tlk Triinu Pakk, Vikerkaar, aprill 2022. (Oksana Zabuzhko, "No guilty people in the world?", Times Literary Supplement, 22. aprill 2022.)

"Miks?" küsis minult üks saksa sõber, vaadates õudusega pilte Butša tapatalgutest. "Miks nad seda teevad?"

Nii nagu tillukese punga sees peitub suur puu, nii peitub selle küsimuse sees riiulitäite kaupa raamatuid. Need raamatud, mis pakuvad Euroopa ajaloo ümberhindamisi juurtest ladvatipuni, täidavad varsti raamatupoode. Ilma nendeta oleks võimatu mõista, kuidas võis Lääs kultuuriliselt suuna nii kapitaalselt käest kaotada, et eiras põikpäiselt enam kui kahekümne aasta vältel õpikunäidet uue totalitarismi kasvust ja küpsemisest Venemaal ning kordas neidsamu 1930ndate aastate käitumismustreid, mis innustasid Adolf Hitlerit. Isegi veel pärast Butšat reklaamib mu Facebooki uudisvoog John Mearsheimeri artiklit 19. märtsi Economistis sellest, "miks Ukraina kriisi eest on põhimõtteliselt vastutav Lääs", koos uuendatud juhtnööridega meie aja füüreri lepitamiseks. Hoolimata kogu mu vastikusest Mearsheimeri vastu, kes kaugest Chicagost õpetab maailmale, miks mind ja veel 40 miljonit ukrainlast tuleks jätta sarimõrtsuka hirmu ja armu alla, ning kogu mu sümpaatiast mu saksa sõbra vastu, kes on laitmatu maitse ja peenekoelise vaimuga, pean ma tunnistama, et nad mõtlevad sarnaselt: nagu inimesed, kes on kasvanud üles ühe ja sama kultuuri toel, ühesuguste eeliste ja ühesuguste neist tulenevate pimetähnidega.

Mu sõber on oma ema käest kuulnud punaarmee sõdurite jõhkrustest Berliinis 1945. aastal. Ta teab tsiviilisikute sihipärastest mahalaskmistest, varastatud vaipadest ja käekelladest, mida rongitäite kaupa koju Venemaale saadeti; teab emadest, keda vägistati nende laste silme all, ning rebestatud tupega tüdrukutest – kõigest sellestsamast, millest otsekui mingi mõrvarliku kopi-peistina leitakse praegu tõendeid äsja venelaste käest vabastatud väikelinnades Kiievi ümbruses. Ent nagu kõigil sakslastel, nii on ka mu sõbral Venemaa ees süükompleks ja ta otsib seletusi sellele, mida venelased 1945. aastal Euroopas tegid. Ega meie neid paremini kohelnud, selline on see loogika.
Aga millega saab Venemaa õigustada oma praegusi tegusid Ukrainas? Vähe sellest, et Ukraina ju Venemaad ei rünnanud, Venemaa enda õpikute sõnul on ta pealegi ühise ajalooga "vennasrahvas". Nii et kust see sadismilaviin siis valla pääses? Mis on põhjused, mille pärast Vene komandör käsib ukrainlased "sitapuruks pommitada", nagu võis kuulda ühes Ukraina julgeolekuteenistuse kinnipüütud käsus, või miks laps palub, et issi "kõik ukrainlased hästi ruttu maha tapaks" ja siis koju tuleks?
Nagu Mearsheimeri kirjutises, nii ka mu sõbra reageeringus võib tabada üht Lääne inimestele ühist selget ja põhilist vajadust: nimelt vajadust kurjust ratsionaliseerida; püüdu võtta omaks roimari perspektiiv, mõista tema ajendeid ja eesmärke, võtta enda kanda "saatana advokaadi" skolastiline roll (kartesiaanlike mõtlejate lõputud katsed dekodeerida, "mida Putin tahab"). Lõppude lõpuks tähendab see kõik kurjusega mingile kokkuleppele jõudmist, dialoogi astumist. Lõppeks on dialoog õhk, mida Lääne kultuur on 2500 aastat hinganud, ning neil, kes on kasvanud antiikse agoraa avatud õhkkonnas, on raske kujutleda, et kõrvalukse taga eksisteerib samuti iidne kultuur, milles inimesed hingavad ainult vett ning tunnevad labast viha nonde vastu, kel on lõpuste asemel kopsud.
Võiks tuua tosinaid põhjusi, miks Lääs on Vene totalitarismi suhtes pime olnud. Kõige ilmsemad on muidugi NSV Liidu õppimata jäetud tükid ning kõige enam Teist maailmasõda ümbritsev valelik diskursus, kus kõik inimsusevastased kuriteod pandi vaikiva konsensuse alusel alistatud totalitarismi süüks. Samal ajal veetis võidukas totalitarism peaaegu viiskümmend aastat end aina rohkem kindlustades ning üles puhitades, allumata ühelegi seaduslikule kohtuotsusele, nii et kui Venemaa viimaks oli määranud oma juhiks ühe KGB ohvitseri – mehe organisatsioonist, mis 1918. aastast saadik on olnud vastutav mõningate uusaja ajaloo kõige ulatuslikumate ja kõige kestvamate tagajärgedega inimsusevastaste kuritegude eest –, ei tundnud Läänes mitte keegi õudust, nagu nad kahtlemata oleksid tundnud, kui tegu oleks olnud endise Gestapo ohvitseriga. Mitte keegi, niipalju kui mina tean, ei kaalunud fakti, et pärast neli inimpõlve kestnud riigiterrorit võib Vene ühiskond olla valmis aktsepteerima seda kui normaalsust, sest neli põlvkonda on juba pikem aeg kui elava mälu ulatus ("See on alati nii olnud!").
Meil pole ikka veel täielikku uurimust sellest, kuidas Kreml aastakümnete jooksul süstemaatiliselt Läänt korrumpeeris, üsna samamoodi nagu Dmitri Nehljudov Tolstoi "Ülestõusmises" rüvetab Katjuša Maslova. Ja siin ei pea ma silmas mitte ainult kollaboratsioonijuhtumeid, mille tõendeid talletatakse FSB suletud arhiivides, vaid ka midagi raskemini tabatavat – nimelt vastuvõetavuse piiride pikaajalist ähmastumist Lääne kultuuris, järkjärgulist nihet kurjuse ratsionaliseerimise juurest Euroopas selle normaliseerimise juurde Venemaal. Tolstoi täheldab muuhulgas, et inimteadvus on paindlik ja ülimalt osav ennast õigustama. Kui Katjušast saab prostituut, muutub tema maailmapilt niisugusel viisil, et oma keha raha eest andmine meestele vägistada on kui mitte just lausa auväärne, siis igatahes täiesti normaalne valik. See ongi tegelikult mudel kogu vene kirjanduse jaoks, mida sellele vaatamata peetakse euroopalikuks ja humanistlikuks: vene kirjandus on 200 aastat maalinud pilti niisugusest maailmast, kus kurjategijale tuleb kaasa tunda, mitte teda hukka mõista. Me peaksime talle kaasa tundma, sest "ei ole ilmas süüdlasi" (jälle Tolstoi). Igaüks on valmis oma ligimese kõri läbi lõikama, kõik sõltub hinnast.

See on "vene humanism". Ja kui te seda väidet aktsepteerite, siis palju õnne – te olete Vene armee avasüli oma koju kutsunud.

Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele. Mina käisin koolis Nõukogude Liidus, kus vene kirjandus oli kohustuslik aine, ja ma mäletan tänini oma lapselikku vapustust Turgenevi "Mumuu" peale: tumm pärisori, hea hing, mõrvab oma proua ja emanda käsul ainsa olendi, keda ta armastab – oma ustava koerakese. Meie õpetajad lootsid, et see jutt äratab meis kaastunnet peategelase ja viha daami vastu. Nüüd tunnen ma selle koolituse poolt kujundatud inimesed ära nondes, kes vannuvad Putinit, kuid haletsevad samal ajal sõdureid, keda Putin saadab Ukrainasse mõrvama palju enamat kui koerakesi: vaesed poisid, kuidas nad küll kannatavad!
Ei ole selge, kuidas õnnestus vene kirjandusel Läänt ära võrgutada, esitades end julma režiimi käes vaevleva kauni printsessina, ega ka see, millal suutis ta Läänt veenda, et tema passiivselt infantiilne kurjuse talumine on voorus. (Kas mäletate, kuidas "Sõjas ja rahus" oma peigmehesse pööraselt armunud Nataša Rostova kohe, kui peigmees lavalt lahkub, viskab end kaela esimesele sulile, kes talle naeratama juhtub, ning kuidas Tolstoil temast kohutavalt kahju on?) See küsimus jääb professionaalsetele vene-uurijatele vastata. Kahjuks on nemad üksikute eranditega toetanud müüti vene kultuuri euroopalikust karakterist – müüti, millesse see KGB alampolkovnik mugavasti sobitus kohe, kui oli tõestanud, et suudab rääkida ladusat saksa keelt, ning osalenud vestlussaates "Larry King Live". Sellest piisas Lääne eliitidele, et nõustuda teda tunnistama "üheks meie seast", selle asemel et näha tema taustsüsteemis rasedate naiste lõhkilõigatud kõhte Lvivi NKVD vanglas 1941. aastal või läbi kogu Nõukogude perioodi tapetud ukraina kunstnike ja mõtlejate purustatud kolpi. Ukraina intelligentsi esindajate hiljutised hukkamised okupeeritud linnades (nagu Tacituse tõlkija Oleksandr Kisljuki hukkamine Butšas) on loogiline jätk NKVD tegudele Ukrainas, mis püsivad elavas mälus.
Kui New York Times Book Review avaldas 1985. aastal Milan Kundera essee "Sissejuhatus variatsiooni", kus autor jättis vene kirjanduse Euroopa kultuurist välja ning seletas, miks ta ei suuda taluda Dostojevskit (tema emotsioonikultuse ning täieliku põlastuse pärast ratsionaalsuse vastu), viskus vene kirjanduse kaitsele Joseph Brodsky, selgitades meile Nõukogude Liidust pagendatud poeedi täie moraalse autoriteediga, "miks Milan Kundera Dostojevski asjus eksib", ning sulges oma vastase suu nagu agressiivne bot sotsiaalmeedias. Samal ajal on vaevalt vaja esile tuua, et Putini 24. veebruari kallaletung Ukrainale on paljuski tänu võlgu dostojevskilikkusele nii, nagu Kundera seda mõistis, ja et ainult läbi selle prisma on võimalik sissetungist aru saada: kui puhta, selitatud kurjuse ja pikalt allasurutud viha ning kadeduse plahvatusest ("Miks peaksite teie elama paremini kui meie?" on Vene sõdurid ukrainlastelt nõudnud), korrutatuna täieliku karistamatuse tundega. See oli väga kaugel mitte ainult Descartes'ist ja Kantist, vaid ka Clausewitzist.
Jah, kõigest sellest oleks võidud saada aru märksa varem, kui ainult ei oleks tehtud vahet Vene riigi ja vene kirjanduse vahele (või, nagu kunagi väljendus üks mulle saadetud Brüsseli vene päevade pidustuse glamuurne kutse, "Venemaa ajaloo valusate hetkede" ning "vene kirjanduse ilu" vahele), ja kui oleks mõistetud, et kirjandus on liha selle ühiskonna lihast ja veri selle verest, mille jaoks ja millest ta kirjutab. Lääs oleks võinud taibata, et nood sõdurid, kes teadete kohaselt Butšas vägistasid 11-aastase poisi ja sidusid ta ema tooli külge kinni seda pealt vaatama, ongi just needsamad suure vene kirjanduse kangelased: tavalised venelased, ikka samasugused nagu 100 või 200 aastat tagasi. Nende inimeste kujunemise eest on vastutav ka vene kirjandus.
Kui Brodsky ja tema vene "tiim" ei oleks Kunderat (ja teisi "mitte-venelasi") slaavi keelte kultuuriliselt kaardilt välja trüginud, siis ei oleks Lääne eksperdid praegu võib-olla nii suures ummikus, olles alguses kinnitanud, et Putin on "liiga nutikas", et Ukrainat rünnata, sest see oleks ju täiesti irratsionaalne, ning seejärel ennustanud, et Ukraina püsib kõige enam 96 tundi, enne kui täielikult kokku variseb – sest mida suudaks see "lapike Vene tagaõuest" eluski teha säherduse hiiu vastu? Paljud slavistid on pärast Vene invasiooni tunnistanud vajadust oma eriala dekoloniseerida. Aga enne 24. veebruari olin ma kohtunud vaid üheainsa Euroopa slavistiga, kes 2014. aastal, sügavalt häiritud orwellilikust pöördest Moskvas, palus ukrainlastelt andeks, et oli terve oma elu vaadanud Kiievit "läbi vene prillide" kui "Vene Impeeriumi kolmandat linna" ega olnud õieti näinudki seda 1000-aastase kohaliku kultuuri pealinna – kultuuri, mille suhtes Vene Impeerium on käitunud üsna samamoodi, nagu Vene armee on käitunud Butšas: mida andis varastada, selle ta varastas, ja mida varastada ei andnud, selle ta hävitas. Nüüd võivad niisugused äratundmised muutuda sagedasemaks. Sest pommidele ja tankidele on alati teed sillutanud raamatud, ja meie oleme praegu otsesed tunnistajad sellele, kuidas meie lugemiseelistused võivad määrata miljonite inimeste saatuse. On aeg oma raamaturiiulid pika karmi pilguga üle vaadata.

Tema kohta

Luuletaja, kirjanik, esseist, kirjandusloolane, publitsist, filosoof, Nobeli preemiat vääriv elav klassik - kõik see käib Ukraina ühe populaarseima kirjaniku Oksana Zabužko kohta. Veel öeldakse selle ägeda naise kohta, et ta on Ukraina kirjandusmaastiku säravaim intellektuaal ja üks vähestest, kes suudab end tänasel päeval kirjutamisega elatada. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde ja tema esimene romaan tekitas skandaali juba enne ilmumist. (lk 111)
Zabužko esimesest romaanist "Ukraina seksi väliuuringud" sai tänu oma avameelsetele erootilistele stseenidele märkimisväärne sündmus Ukraina kirjanduselus. Samal ajal vallandas teos kriitikutes ja lugejates vastandlikke reaktsioone. Zabužko stilistiliselt novaatorlik ja intellektuaalselt provotseeriv kirjutamisviis mõjus nii mõnelegi kodumaisele feminismikaugele kriitikule võõristavalt. Lugejad seevastu võtsid romaani väga hästi vastu ning "Väliuuringute" sünnist möödunud 29 aasta jooksul on sellele teosele Ukrainas osaks saanud neliteist kordustrükki kogutiraažiga veerand miljonit eksemplari. Sellele mahult väikesele romaanile oli määratud püsida kümme aastat müügitabelite tipus, saada iseseisva Ukraina riigi esimeseks bestselleriks, enim tõlgitud ukraina proosateoseks maailmas ja Ida-Euroopa kaasaegse kirjanduse klassikaks. (lk 112-113)
* Ent 2004. aasta sügisel astus ta prožektorite vihku hoopis sellega, et äratas rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Ukraina presidendivalimiste vastu. Nimelt ennustas Zabužko Oranži revolutsiooni eel Wall Street Journalis ilmunud kirjutises "Ukraina Solidaarsus" ette massimeeleavalduste puhkemist Kiievis, mispeale meedia ristis ta Oranžiks Kassandraks. (lk 114-115)
2014. aasta mais, pärast Krimmi annekteerimist, Berliinis peetud kõnes võrdles Zabužko Putinit Hitleriga, mispeale tema mikrofon kiiresti välja lülitati. 8. märtsil 2022 tegi Zabužko omamoodi ajalugu, esinedes esimese inimesena, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik ega ametnik, Euroopa Parlamendi täiskogu ees. Ta kordas oma võrdlust - ning seekord talle aplodeeriti. "Palju elusid oleks võinud päästa," ütles ta, "kui EL ja USA oleksid ärganud kaheksa aastat tagasi, kui Putin tungis Krimmi. Uus Hitler oli valmis jätkama sealt, kus eelmine pooleli jäi. Kirjanikuna, kes teab keelest ühte koma teist, tahan teile öelda, et see on juba sõda, mitte pelgalt kohalik konflikt. Uskuge Putinit, kui ta oma ambitsioonidest räägib." (lk 115)
- Veronika Einberg, "Saateks", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", LR 30-31/2023, lk 111-116

Välislingid

Oksana Zabužko, "Kas tõesti pole ilmas süüdlasi?", Vikerkaar, aprill 2022