Mida meie oleme näinud praegu, on see, et kui me toome mingisuguse klassika ekraanile – on ju teada, et see kõik on tegelikult netist kättesaadav, aga see kogemus, mida inimesed otsivad, see on nagu vinüülilt muusika kuulamine. Sa näed seda filmisaalis, mis on selle jaoks mõeldud ja koos seltskonnaga. See on hoopis teistsugune elamus ja ma arvan, et see osa kinost kindlasti jääb.
Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama inimest. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.
Kui riik tahab jätkata eesti kirjanduse digiteerimist, mida ei tee ju mitte keegi maailmas peale meie, siis peaks riigi toel looma kirjandusklassika autoriõiguste hoidjate kontaktandmete andmebaasi. Teiseks peaks välja töötama lepingud ja eraldama ka summad autoriõiguste maksmiseks.
Kirjandusajaloolastena vaidleme praegu selle üle, mis üldse kuulub eesti kirjandusse, kas lähtuda tuleb keelest või territooriumist. See on kompleksne probleem. Isegi kirjanduse mõiste üle vaieldakse. Ka klassika mõiste ajas siiski muutub, veelgi ebakindlam on väärtkirjanduse mõiste. Valiku peaks kindlasti tegema need, kel on vastav akadeemiline haridus, kes tunnevad kirjandusajalugu. Kirjanduse digiteerimine annab võimaluse kirjanduspilti rikastada ja avardada. Kas või kooliklassika on kitsuke, võrreldes selle ilukirjandusega, mis on väärtuslik. Ja teos on seda põnevam, mida vähem on ta tuntud praegu. Siin on nii palju avastamist.
Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealne delegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!
Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustada kirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärt vaimutoitu. Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikul lootust?!