• [Pierre-Marie:] Kõik see dogmatism, istumine Meistri jalgade ees. Café de Flore on nagu Kaana pulm, kus ka kõige vesisemad sõnad viinaks saavad. Kõik see pühakutekultus. Ainus, kes seni puudub, on Neitsi, aga küll seegi tuleb. Mõni kena näolapiga ja saledate säärtega tütarlaps, kes kirjutab midagi kokku ja otsekohe lüüakse geeniuseks.
  • Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!
  • Ühes "Kuldöölase" koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. "Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest," meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve "sina" vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…
  • Ma tahaksin – ja olen ka [Paide] kloostrit praegu haldavale sihtasutusele soovitanud – raidkunsti taas ausse tõsta. Kloostri keldrisse korjasime päris palju raidkive. Need on vaja sorteerida ja nendega tegeleda. Raidkunst oli omal ajal au sees, praeguseks pole aga praktiliselt ühtegi meistrit alles jäänud, kõik tegelevad hauakividega. Raidkivi töötlemist ja tööriistu tahaksin ma kloostri keldris näha, et käsitööoskus edasi kanduks.



Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl,
või peitku see end hoopis ta põues, sest nii on ehk
kindlamgi veel. /---/
Kuid see relv on ka imelik talisman,
mis hoiab sind päeval ja ööl. /---/
Miks ta on sinu kätte jõudnud, seda sa ise ei tea, Mis
lööke varjab ta tera, mis plaane ta ehitud pea? Mis on
selle meistri mõttes, kes selliseid riistu loob?

  • Paul-Eerik Rummo, "* Ühel seikleval priiuserüütlil". Laulud "Viimsest reliikviast" raamatus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 193. Filmis laulab teksti veidi muudetud kujul Peeter Tooma.


VanasõnadRedigeeri

  • Oma tehtud töö on meistri töö.
  • Ükski meister pole meistriks sündinud.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

KirjandusRedigeeri

  • "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu" (ka "Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu") on rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teine raamat Meisterdetektiiv Blomkvisti raamatute sarjast. Raamat ilmus 1951. aastal, eesti keeles esmakordselt 1960. aastal, tõlkija Vladimir Beekman.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Wilhelm Meistri õpiaastad"
  • Johann Wolfgang Goethe, "Wilhelm Meistri rännuaastad"