Otepää

Proosa

Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10)
- Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.

Ühes "Kuldöölase" koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. "Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest," meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve "sina" vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…
- Marin Laak, "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer" Looming, 11/2018 (Arvustus: Indrek Hirv, "Kuldöölane". Post Factum, 2018.)

Luule

Mis lapsena, paistis suur,
on jäänudki suureks
ja saanud aegade voos
veel suurema juureks

kui kõrge kirikutorn,
mis alla kaeb maale,
täis ilu ja saladust
ning tõe ideaale.

Mats Traat, "Otepää kirikumäel" (1989) kogus "Vastuseta" (1991), lk 43