ProosaRedigeeri

  • Disainerid on üldjuhul patoloogilised õigustajad ja põhjendajad – meid on nii treenitud töötama, aga see annab paljuski ka meie identiteedile tähenduse. "Miks?" voolab üsna ühtemoodi veres nii kasutajakogemusega tegeleval tootedisaineril, reklaamiagentuuri projektijuhil, kirjatüübidisaineril kui akadeemilisel disainer-kui-kunstnik/kuraator/uurija/kirjastajal. Meie kõigi olemus on sisuliselt vastus; me käitleme ja võimendame olemasolevat, teeme seda avalikumaks. Ärimaailmas on brändingustrateegiad ja vormiotsused põhjendatud kahtlaselt täpsete prognoosidega selle kohta, kuidas publik reageerib teatud värvile, kirjatüübile, keelekasutusele või navigatsioonile (à la oranž tõstab söögiisu, kirjatüübis Palatino laotud teksti on kõige kergem lugeda, X-nupu asukoht ülal paremal on kõige intuitiivsem). Disainerit on vaja, sest tema erioskus – lahendada probleeme ning muuta protsesse inimese jaoks efektiivsemaks ja nauditavamaks – tõstab elukvaliteeti, käivet ja kasumit.
  • Tudengina jäi mulle mulje, et just küsimis- ja põhjendamisoskus on see disainerile eriomane, teda amatöörist eristav ja talle eksisteerimisõiguse andev võluvõime. "Miks" torkis, kiusas, hirmutas ja peletas eemale kõik lõbu, ilumeele, mugavuse või tuttavlikkuse pärast tehtud otsused. Oma tõsiduses ja kriitilisuses tekitas "miks" tunde, nagu disaineritel oleks mingi kõrgem, objektiivne positsioon süsteemide ja inimkogemuse hindamiseks ning parem teadmine nendesse sekkumiseks. Aastate jooksul olen hakanud aduma selle modernistliku tondi haprust. Intuitsioon, mängulisus, harjumuspära jmt on kõik legitiimsed disainiprintsiibid ja on ülivahva, et igaüks meist saab end disainivahendite abil nii hõlpsalt väljendada, nagu see tänapäeval võimalik on. "Miks mitte?" – kui mittedisaineri tehtud kujundus täidab eesmärki, edastab sisu ja kõnetab publikut, siis mis õigus on disaineril sellest kuidagi üle olla? Ilmselt meid ei olegi otseselt vaja. (See on muidugi üldtervislik suhtumine, millega peavad end harjutama kõik tänapäeva ilmakodanikud.)