Ann Mirjam Vaikla

eesti kunstnik, kuraator, lavastaja ja kultuurikorraldaja

Ann Mirjam Vaikla (sündinud 9. novembril 1990 Tallinnas) on eesti kunstnik, kuraator, lavastaja ja kultuurikorraldaja.

Intervjuud Redigeeri

  • Narvas olek on hoopis midagi muud, kui oleks arvanud − nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Läksin Narva, sest mind huvitab loomeresidentuur kui nähtus, see on praegu kogu maailmas oluline teema. Mõtlesin, et seal on suurepärane võimalus üles ehitada Eesti ägedamaid residentuure − erisugustele kunstnikele ja nende praktikatele; kus nad leiaksid momendid, et keskenduda, uusi ideid saada. Mõtlesin, et sellele saab täielikult pühenduda, aga pean ausalt ütlema, et töö muutus kiiresti teatava maamärgi esindamiseks.
  • Peaaegu iga nädal tuleb residentuuri tutvustada erisugustele saatkondadele, ministeeriumitele, kõikvõimalikele tähtsatele külalistele, kes jäävad kultuurivallast hoopis väljapoole. Esmalt läksin sellega hurraaga kaasa, sest lootsin, et see tuleb kasuks paiga nähtavamaks muutmisele ja ta saab tänu sellele liha luudele. See tegevus on muutunud tohutult väsitavaks − pole mõtet kulutada energiat asjadele, mis ei aita reaalselt kohal ei sisuliselt ega finantsiliselt areneda. Residentuur on muutunud ses mõttes lõbustusasutuseks. Ilmselt pole Narvas väga palju kohti, kus käia, ja residentuur on üks selline paik. Mõeldes järgmisele nädalale, saan aru, kui vähe on mul aega suhelda ja keskenduda residentuuri tulevatele kunstnikele ning tegelda muude oluliste asjadega − tuleb n-ö ülikond selga panna ja kohta esitleda.
  • Positiivne on, et ma ikkagi usun väga EKA Narva kunstiresidentuuri. Tegu on maailmatasemel huvitava kombinatsiooniga kolmest olulisest institutsioonist. Koha omanik on Narva Gate − on üpris haruldane, et üks kinnisvaraomanik on kultuuritegevusteks soostuv; kultuuriministeerium toetab residentuuri tegevust − tegu on ainsa residentuuriga Eestis, millel on riiklik püsitoetus; kunstiakadeemia (EKA) on residentuuri eestvedaja.
  • Ja linn ise, Kreenholmi piirkond − mulle väga-väga meeldib Narvas elada. Olen siin kokku sattunud väga huvitavate inimestega. Olen elanud eelmised seitse aastat välismaal − unistasin sellest, et kolin tagasi Eestisse, aga saan jätkata välismaalastega suhtlemist. Ses mõttes kõik toimib, aga peab jälgima, et residentuur ei muutuks pelgalt mingiks atraktsiooniks − enne veel, kui ta on oma identiteedi omandanud.
  • Kuulen palju mõtteid à la "maja on geniaalne, et seda välja rentida − SA saaks sellega raha teenida". Tegelikult on suur vahe, kas koht ise kannab seal tegutsevate inimeste, kogukonna vaimu − et seal toimuvad rohujuure tasandil sündmused, mille eesmärk pole masse ligi meelitada −, või hakata seda pidudeks, konverentsideks ja koolitusteks välja rentima. Pooldan seda esimest varianti. Eriti kui on tegemist residentuuriga, kuhu loomeinimestel on võimalus kahe produktsiooniperioodi vahel tulla kuuks-kaheks uusi mõtteid koguma − seal on paratamatult vaja vaikust, teatavat aeglust.
  • Minult küsitakse sageli, millal toimuvad residentuuris sündmused, mis tooksid kokku tuhandeid inimesi − umbes nagu "Kremli ööbikud". Minu selge veendumus on, et EKA Narva kunstiresidentuuri kvaliteet ei võrdu kvantiteediga. Pigem on oluline läbi viia põhjalikult läbikaalutud projekte, näitusi ja kunstisündmusi, kuhu tuleb kohale võib-olla paarkümmend inimest, võib-olla kakssada − see oleks väga tore.
  • Arvan, et see on kindlasti üks residentuuri kvaliteet − et seal ei peitu kvaliteet inimeste hulgas, vaid inimestes ja nende aeglases kulgemises. Minule pole Narvas seni aeglast kulgemist olnud − raban nii, et vähe pole, ja võib-olla põlen varsti läbi −, aga paiga idee on, et seal oleks kohta alternatiivsetele mõtetele ja protsessidele.
  • Mulle siiski meeldib mõelda, et Narva on Eesti, ja muidugi ta ongi. Aga tema asukoha võlu on ka selles, et kui tahan minna koju või saada kokku oma Tallinnas või Hiiumaal elavate sõprade või perega, on see võimalus olemas. Aga Narva on kui välismaa ses mõttes, et tunnen siin samasugust vabadust. Ma pole siin defineeritud ruumis, kus kehtivad kindlad reeglid ja iga nurga peal on inimene, keda tunnen, ning kõik on lihtsasti arusaadav. Ei − siin on nii palju asju, millest ma ei saa aru. Osaliselt on see seotud ka minu hädise vene keele oskusega. Ja mõnes mõttes on Narva n-ö veidi ajas tagasi − siin saab veel teha asju, mida mujal võib-olla ei saaks. Siin pole eriti konkurentsi ja seetõttu on lihtsam inimestega suhelda − ses mõttes ongi kohapeal äge ja vabastav "välismaa vibe".
  • Ma ise olen samuti mõelnud, kuidas Narvat ülejäänud Eestiga siduda. Aga siis adusin, et probleem pole mitte selles, vaid selles, kuidas ülejäänud Eestile selgeks teha, et Narva pole mingi paik kuskil väga kaugel. Sinna saab vabalt kahe ja poole tunnise rongisõiduga pärale jõuda ning see on olematu ajaühik − mõeldes näiteks distantsidele New Yorgis.
  • Imestan ainult, et alguses räägiti suurelt, kuidas president tuleb Narva elama ning kuidas ta on seal kolm kuud, aga sellest on saanud kaks ja pool nädalat. Samuti on osa kunstnikega, kes räägivad, et tulevad kaheks kuuks, aga lõpuks see ajaühik kahaneb. Fakt on, et pead lihtsalt ühe koha peal elama, kogema ruumi, käima nurga peal poes, jalutama mitu korda promenaadil − enne kui hoomad paika päriselt. See on ka üks põhjus, miks Narva kolisin, sest oleks kuidagi kunstlik residentuuri Tallinnast juhtida.
  • [Vene keele oskusest:] Ma ütlen endale pidevalt: "Ma üldse ei oska." Nüüd, suheldes endast nooremate inimestega, saan aru, et nad ei tunne isegi kirillitsat. Kuna esmaülesanne on olnud kõigi oma tööülesannetega intensiivselt tegelda, on vene keele õppimine olnud teisel kohal, aga see jääb ka muidu kuidagi külge. Aga selleks, et saavutada kriitiline tase, et saaks näiteks lugeda kohalikku ajalehte, on vaja võtta keeletunde eraõpetajalt. Võib-olla õnnestub ühel päeval täide viia idee Narvast kui venekeelsest Euroopast, kus mujalt tulnutel on lisaks venekeelsele keskkonnale võimalik ka aktiivselt vene keele tunde võtta.
  • Kõige levinum stereotüüp on, et Narva on igav linn. Võin selle kohe kergusega ümber lükata, sest mul on residentuuriga nii palju tööd ja tegemist, et ma lihtsalt unistan hetkest, et mul oleks igav. Samas olen mõelnud sellele, et kui seda tööd poleks, oleks mul küll millestki puudus. Just kultuurivallas − näiteks kinost ja millest iganes.
  • Kui öeldakse, et Narva on ohtlik, siis see ei vasta üldsegi tõele. Üks mu lemmiktegevusi on õhtul, suhteliselt hilja, kõndida residentuurist ehk Kreenholmi kandist koju − elan kolledži lähedal. Ja ma pole kolmveerand aasta jooksul kunagi midagi ohtlikku kogenud. Sülitan kolm korda üle õla. Narva pole Tallinnast või mõnest muust Eesti paigast kuidagi ohtlikum. Eesti on üldiselt suhteliselt safe.
  • Võib-olla on stereotüüp, et Narva on kuidagi räpane, räämas või must. Minu maitse kohaselt on ta ülekorrastatud − mis võib samuti olla negatiivne: kõik on kogu aeg ülipuhas, midagi ei vedele, kuhugi ei tohi plakateid panna. Tajusin seda selgelt, kui kohapeal käisid külalised Detroitist − neilegi oli üllatus, et linn on ülikorralik. Arvan, et meil siin Eestis õitsebki mingi puhtuse tahe − et kõik fassaadid oleks hästi korras jne. Mulle ei lähe see eriti peale, minu arust võiks avalik ruum olla palju mitmekesisem ja vabam. Plakateid võiks saada kleepida iga nurga peale.
  • Olen seadnud endale eesmärgi olla siin vähemalt kolm aastat. See tundub minimaalne aeg, et reaalselt teha seda, milleks ma siia tulin − projekte, millest unistasin. Näiteks grupinäitus Venemaa kunstnikega. Kui tahad midagi teha, adud, et see saab teoks alles aastate jooksul. Ideaalis võiks pikemalt olla − kolm aastat on ka lühike aeg −, aga see sõltub sellest, kuidas mul õnnestub oma elu jätkusuutlikumaks muuta, kaasata inimesi, kes mind abistaksid.
  • Olen varem mõelnud, et kuna Narva on eri kultuuride ja tsivilisatsioonide joonel, on ta juba selle tõttu oluline. Aga just külalistega Detroitist koos olles sain aru, et maailmas on nii palju ägedaid tööstuskomplekse, et Kreenholm peaks olema eelkõige oluline meile, eestlastele.
Kui tahame sellega midagi ette võtta, ei piisa katsest soomlasi ja venelasi kaasata − Soomes ja Venemaal on oma ägedad objektid. Tahaks loota, et kui õnnestub Kreenholmi kultuuri kaudu väärtustada, on see jätkusuutlik. Et kui nüüd hakkavad asjad liikuma, ei kao kümne aastaga ühes Narva-vaimustusega ka meie huvi selle vastu ja et koht ei jää siis tühjalt seisma. Mulle on mitmed inimesed öelnud, et kõik on äge, aga praegust Narva-vaimustust peetakse ajutiseks, peagi mööduvaks. Tahaks loota, et nõnda pole. Õnneks on seoses kultuuripealinnaga loodud pikem perspektiiv.
  • Ma leian, et Narva parimad päevad on praegu − on neid, kes seda aduvad, ja on neid, kes ei adu. Aga teekond on sageli olulisem kui siht ise. Ses peitub ka residentuuri mõte − kui kõik on valmis, hakkabki igav ja inimestes tekib rahulolematus. Praegu on mõnus ärevus õhus.


  • Minu Narvas elamise ja töötamise taga on kaks põhjust: uudishimu Narva linna ja selle elanike vastu ning võimalus töötada just kunstiresidentuuris (mitte muuseumis või galeriis). Mind intrigeerib residentuuri olemuse mõtestamine ja selle potentsiaaliga katsetamine. Maailmas pole olemas identseid residentuure – see on koha ja selle kasutajate spetsiifilisuse sulam, mille moodustavad väljastpoolt tulevad kunstnikud ja kohalik kogukond.
  • [Narva ja Detroidi ühissümpoosionist:] Lisaks tõsiasjale, et nii Narva kui ka Detroiti puhul on tegemist kahe väga huvitava ja omanäolise postindustriaalse piirilinnaga, mille nüüdseks suletud tehased (Kreenholmi manufaktuur versus Packardi autotehas ja mitmed teised) mõjutasid nende hiilgeajal tuhandete inimeste elusid, on minul Detroitiga isiklik side. Nimelt sattusin eelmine aasta New Yorgis elades MoMA PS1 raamatupoes Francesca Berardi teosele "Detour in Detroit". Selle haarava raamatu jälgedes külastasin 2017. aasta jaanuaris paukuva pakase käes esmakordselt Detroiti, mis jättis kustumatu mulje.
  • Narva kunstiresidentuuri opereerib Eesti Kunstiakadeemia ja selle tulemusena satub residentuuri mitmeid EKA osakondi oma üliõpilastega. Just humanitaarsuuna tudengeid on Narvas kõige rohkem puudu, sest neilt tulevad ümbritseva keskkonna ja selle elanikega suhestuvad huvitavad kunstilised ideed, mis pakuvad alternatiivseid mõttemustreid üldlevinud arusaamadele.


  • Info Narva kunstiresidentuurist on liikvele läinud ning huvilised otsivad meid üles maailma eri paigust – New Yorgist, Los Angelesest, Glasgow'st, Sydneyst, Moskvast.
  • Iga residendi kaasülesanne on leida kogukonnaga kokkupuutepunkt, milleks võib olla näitus, töötuba, loeng või avatud stuudio. Regulaarselt toimuvad sündmused annavad huvilistele võimaluse külastada meid vähemalt korra kuus. [---] Näen residentuuri kui võimalust vahetumaks ja intensiivsemaks kokkupuuteks mujalt tulnud kunstniku ja kohaliku kogukonna vahel.


  • Mina lähenen lavastamisele peamiselt visuaali ja rütmi kaudu, aga loomulikult saab lavastada igatepidi. Üks kunstivorm ei ole kõrgem kui teine, tuleb ise see roll võtta ja kool aitab edasi.
  • Mulle meeldib risk väga. Üks eksperimendi tulemuse hindamise võimalus võib olla see, kuidas publik meid vastu võtab. [---] Inimestel võib erinevates kohtades olla erinev lähenemine, kõik võib olla suhteline. Väljakutseks on koostöö õnnestumine või ebaõnnestumine.
  • Viimasel ajal on palju küsitud, kust ma tulen. Erinevaid mõjutajaid ja kohti, kus olen õppinud ja elanud, on olnud mitmeid – seega on keeruline välja tuua vaid ühte konkreetset. Pärast kooli on nii palju toimunud ja juhtunud, ma võtsin oma viimase kogemuse ja ütlesin seda. Ma ei saa [Robert] Wilsonit mainimata jätta, kuna ta on üks minu suuremaid mõjutajaid. Tema kaudu õppisin, kuidas on võimalik lavastada nii, et sa ei ole lavastaja.
  • Minu seos Trumpi retoorikaga on otsene, olin just siis New Yorgis, kui Trump võimule tuli. See meeletu isiklik kurnatus, see, kuidas minu oma eraelu sai nii palju mõjutatud meediakajastustest. See hakkas mind tõsiselt häirima. Polnud enam ruumi oma mõtetele, kogu see retoorika oli valdav. Sel eluperioodil lasin ennast väga tugevalt mõjustada nii Eesti kui ka Ameerika meediast. Miks siis mitte lugeda meediat, kui kõik toimub just seal, kus mina olen, galeriis korraldati valimisteemalisi üritusi. Ma näen esimest korda, kuidas ameeriklased ehk mu sõbrad on täiesti endast väljas ja väga suures masenduses. Loomulikult ma suhestun sellega, aga samas peab olema ka võimalus distantseerumiseks. Situatsioon oli väga groteskne.
  • Meie lavastuses on üks tugev aspekt veel – meedia kui meelelahutus. Hommikul tõusen üles, joon kohvi, söön muna ja kuulen uudistest, kuidas Põhja-Korea ütleb, et USA on neile sõja kuulutanud. See tundub ebareaalne, mida see tähendab, mis järeldused ma peaksin tegema? Teemasse ma väga ei lange, aga sellest tekib just nimelt see uncanny-efekt, millest me lavastuses räägime. Õõvastav maailma tajumise viis, mis on reaalsuse ja ebareaalsuse vahepeal. Veel vaid 20 aastat tagasi ei jõudnud uudised meieni sellise intensiivsusega, aga nüüd elame kaasa. Miks ma peaksin seda kõike teadma? Ja kas sõda siis on või ei ole?
  • [M]e siiski oleme mõjutatud kõikidest nendest kohtadest, kus oleme töötanud. Mu isiklik seisukoht on, et ma tahan töötada koos oma sõprade ja mõttekaaslastega, kes paraku on enamjaolt kõik välismaal ja teistest rahvustest. Tahan leida nendega ühise keele, ma ei pea silmas nüüd inglise või eesti keelt. Euroopas on selline asi võimalik ja see on fantastiline.
  • Ma kavatsen rahvusvahelise tutvuste võrgustiku Narva tuua. Ja tegemist on kõige huvitavama kohaga Eestis. Tohutu suured kontrastid saavad seal kokku. On põnev hakata selle kõigega suhestuma, ehk avaneb võimalus ka mõni muudatus läbi viia. Päriselt tahaks kohaliku kontekstiga tegeleda.
Kunstiskeene on Narvas kindlasti juba olemas. Tegemist on tundliku teemaga, pole mõtet lammutama minna. Ülesehitamist tuleb lihtsalt jätkata ja leida dialoogivõimalusi. Ma otsustasin ka, et lähen sinna päriselt elama, muidugi pean vene keele meelde tuletama.




  • Stsenograafina lähenen ruumile pigem intuitiivselt: vaatan ja kuulan, milline on ruumi olemus, lasen end sellest inspireerida ning hakkan siis seoseid looma.
  • Maailm muutub meeletu kiirusega, kuid arhitektuur ja sise­arhitektuur on millegipärast ühed kõige visamalt muutuvad valdkonnad. Eestis on sellel haruldaselt pikk ajalugu, kuid meil ei ole mõtet sisearhitektuurist rääkida enam samade sõnadega, kui seda tehti 1938. aastal, eriala õpetamise alguses.
  • Mind kõrvaltvaatajana huvitab kõige rohkem, milliseid küsimusi sisearhitektid oma projektidega esitavad ja kui kriitiliselt nad ise oma erialale lähenevad. Näiteks on tänapäeval virtuaalne ruum muutumas aina aktuaalsemaks ning virtuaalmaailma näitused ja kunstnike residentuurid on väga menukad, sest paljudele kunstnikele on Instagrami residentuur palju intrigeerivam kui tühi stuudiopind.



  • Kui Lærke möödunud kevadel mulle New Yorki külla tuli, lasime ennast inspireerida kõigest ümbritsevast, mis suhestuks filosoofilise terminiga "uncanniness". Selle mõiste all peame silmas midagi, mis tundub ühtaegu tuttavlik, kuid mõjub samas äärmiselt võõralt – nende kahe tunde koosmõju loob teatud ebamugavust ja ärevust tekitava tsooni.
  • Nii minu kui Lærke loomingulist protsessi iseloomustab intuitiivne lähenemine ehk kõhutunde jälgimine ja usaldamine. Kuigi meile meeldib üksteisega asju arutada, peame olulisimaks ideede läbiproovimist laval, sest alles selle järel saab aru, kas idee töötab või mitte. Lavastuse jooksul oleme teinud mitmeid avastusi oma loomeprotsessi kohta – näiteks avastasime, et meile meeldib koos kirjutada ning tegeleda tekstiga.
  • Meid ümbritseva meedia suhtes peab säilitama kriitilist meelt ning mõnikord pidama isegi nn "uudistepaastu". Leian, et maailma mõistmiseks on paremaid viise. Üks sõber vastas just mu hiljutise küsimuse peale, kas ta jälgib uudiseid, et adekvaatse ning korralikult informeeritud igapäevase maailmapildi loomiseks peaks ta kulutama ühes päevas vähemalt kolm tundi uudiste lugemisele. Nii mõeldes tunduvad need kolm tundi aga äärmiselt olulise ajaühikuna, mida saab hoopis paremini ära kasutada.