Võrgustik

Proosa

• Hiljutised uuringud matemaatika harus, mida nimetatakse fraktaalgeomeetriaks, näitavad, et keerukat graafikat võib luua mitte valmis ideega kunstnik, vaid lihtsate arvutuslike sammude kordused, mida nimetatakse algoritmideks. Elu toodab põnevaid vorme samal moel, korrates rakkude kasvu ja paljunemise keemilisi tsükleid. Korrapära tekib teadvusetutest korduvatest tegevustest. Gaia kui kogu elu ühtepõimiv võrgustik on eri määral elus, tunnetav ja teadvuslik kõigis oma rakkudes, kehades ja kooslustes.
  • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999, lk 158

• Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi. Keel ei ole küll päris samasugune elusolend, nagu on lind või putukas, aga ta on elus samamoodi nagu sipelgapesa, metsaalune või inimese sisikonna mikrofloora: ta on teatav isetaastuv võrgustik. Luuletus on selle keele sees sündinud olevus, ta on ainult näiliselt lõpetatud ja muutub kogu aeg koos keelega.
  • Hasso Krull, "Mis on luule?" Vikerkaar, juuli 2011

• Ma kavatsen rahvusvahelise tutvuste võrgustiku Narva tuua. Ja tegemist on kõige huvitavama kohaga Eestis. Tohutu suured kontrastid saavad seal kokku. On põnev hakata selle kõigega suhestuma, ehk avaneb võimalus ka mõni muudatus läbi viia. Päriselt tahaks kohaliku kontekstiga tegeleda.

Kunstiskeene on Narvas kindlasti juba olemas. Tegemist on tundliku teemaga, pole mõtet lammutama minna. Ülesehitamist tuleb lihtsalt jätkata ja leida dialoogivõimalusi. Ma otsustasin ka, et lähen sinna päriselt elama, muidugi pean vene keele meelde tuletama.

• Ann Mirjam Vaikla, intervjuu: Kaja Kann, "Ann Mirjam Vaikla on mõjutatud Robert Wilsonist", Postimees, 3. oktoober 2017

• Palju räägitakse ka tänapäevase elukorralduse mõjust vaimsele tervisele. Tööalane konkurents, kehvad töölepingud, kahanev hoolekandesüsteem ning lagunev sotsiaalne võrgustik panevad stressi kuhjuma. Lisaks sotsiaalmeedia, mis toob kõik katastroofistsenaariumid läbisegi teiste inimeste ägedate eludega iga päev koju kätte. Jah, hunt täna maha ei murra, aga töökohast võib ilma jääda sõrmenipsuga, pensionieas ootab vaesus ning lõpuks polegi kõigel vahet, sest teadlased on kliimakatastroofi vältimatuses nüüdseks juba suhteliselt ühel meelel.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019