Kaja Kann

Kaja Kann (sündinud 23. juunil 1973 Vändras) on eesti kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija, treener ning tantsu- ja teatrikriitik.

Artiklid

• Tantsuetendusi teevad tantsijad ja balletietendusi ikka baleriinid. Need on kaks erinevat asja. Nii, nagu seda on muusikal ja ooper.
• Traditsioonilises tsirkuses kasutatakse sageli võtet, kus artistid teevad trikki meelega kolm korda. Esimene ebaõnnestub totaalselt, teine tuleb peaaegu välja ja kolmas õnnestub ideaalselt. Siin on kindel reegel — võtet saab kasutada ainult siis, kui oled 100% kindel, et kolmas kord õnnestub.
• Teatri taustaga lavastaja peab tsirkuse all silmas veidi totakat, pealiskaudset alamklassi, kes rändab mööda maailma koos oma ihadest tingitud intriigidega. Koreograafia taustaga lavastaja peab tsirkuse all silmas inimesi, kellel on teistest rohkem arenenud kehataju ja kes tänu sellele suudavad maailmas liikuda ja seda tajuda tavainimestest erinevalt. Kõige keerulisem on öelda, mida peavad tsirkuse all silmas tsirkusekunstnikud. Ehk kõrgetasemelist trikki, mille külge peab teatris pookima loo. Või ei ole nad seda küsimust endale veel esitanud, kuna tsirkus on nende jaoks kõige loomulikum viis olemas olla.
  • Kaja Kann, "Mida me peame silmas tsirkuse all?" ERR/Teater. Muusika. Kino, 24.03.2021

• Mis mõte on pealkirjal? Iga uus asi ja olend tuleb ära nimetada, talle nimi panna, ta tähistada. Sama lugu on pealkirjadega.
• Kakskümmend aastat tagasi oli suundumus mitte kasutada artisti nime taga riigi määratlust. See oli lausa taunitud, moodsam oli nimetada kõiki rahvusvahelisteks etenduskunstnikeks. Nüüd on see komme vaibumas, aga siiski kasutatakse niisugustel etendustel broken English'it – kes perfektsemalt, kes saamatumalt. Liiga hea inglise keel jätab märgi külge: sa ikka ei ole see päris õige tegija.
• Ma ei arva kultuuriministri kombel, et eesti keel vajab kaitset, pigem vajab ta kasutamist ja arendamist. Nende lavastuste puhul ei ole ühtegi põhjust, miks peab pealkiri olema ingliskeelne. Mõte on ju neil sees. Neid saab väga lihtsalt tõlkida. Ja üleüldse, miks neid peaks tõlkima? Miks need pealkirjad turgatasid teatrikunstnikele pähe ingliskeelsena?
• Kui nood noored naised on teadlikud oma valgenahalise heteroseksuaalse keskklassi unistusest ja esitlevad endid armsate lollikestena, siis eeldan, et nad mitte ei viibuta näppu üksnes ühiskonna, nende teiste, suunas, vaid nad on teadlikud ka enese kohast etenduskunstis, samuti publiku keeleruumist.
• Ingliskeelse pealkirja taga võib olla viitsimatus, hoolimatus, oskamatus või eestlast lummav võõrkeele kõla – aga ei pruugi olla. Põhjus võib olla ka protsessi suhtluskeeles, rahastuses, kultuuriruumis, kus töötatakse, või ka soovis esineda Eestis elavatele, kuid teist keelt kõnelevatele vaatajatele.
• Üldine pilt ei ole üldsegi halb, paljud koreograafid tegelevad selle va paha rahvusvahelise viiruse endaga ja on vägagi huvitatud keelest, seda enam, et sageli saab laval mõtet väljendada vaid liigutuste abil. Nii saabki lavastuse pealkiri pirakaks proovikiviks ja põnevaimaks teemaks. Kui käsitletavad teemad ei klapi kokku ülejäänutega ega kõla kaanonina eesti teatriruumis, siis tulevadki sõnad vahel pähe võõrkeelsena, kuna eesti keeles pole kellegagi dialoogi pidada. Ja mitte ainult sõnad, vaid ka mõtted.
  • Kaja Kann, "Mõned mõtted lihtsalt tulevad pähe võõrkeelsena", Sirp, 24.04.2020