Tänutunne


ProosaRedigeeri

  • Kui Paul oma tuppa läks, nägi ta, et seal seisis samuti laual lillekimp. Ta võttis väikese vaasi kätte, imes endasse kasvamise ja mulla jahedat hapukat lõhna, naeratades õndsalt hämaras.
Siis pani ta vaasi oma voodi kohale nurgariiulile sini-valge Madonna ette.
"А vous, madame, et mille merci," ütles Paul ja tegi oma kõige uhkema tantsukoolikummarduse, naerdes omaenese uiu üle.
Aga ta tundis nii suurt tänulikkust, et pidi kohe ütlema midagi selle kohta. (lk 57)
  • [Julie Selmer:] "Üks minu sõbranna tavatses öelda, et kolme asja eest peame me kõik vanajumalale tänulikud olema. Et me ei saa tulevikku ette näha, et me ei julge ennast maha lasta, kui me seda teha tahame, ja et me ei saa endale oma esimest armastust." (lk 176)
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003


  • Tänulikkuse all mõistetakse üldiselt valmidust eluaeg salvi pähe määrida, kuna ükskord on täid olnud.
    • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR 31/1999, lk 19


  • On täiesti loomulik, et inimesed unustavad, et on kellelegi tänu võlgu: seega toob tänulikkuse ootamine üksnes rohket südamevalu.
    • Dale Carnegie, "Ärge muretsege, hakake elama!", Tõlkinud Faina Laksberg. Kirjastus ILO, 1992, lk 126


  • Randolph tuli mürinal trepist alla.
Ta on lühikest kasvu, närilise moodi närviline, habemik. Näeb välja kulunud ning leebe. Väga abitu. Alati tundub, nagu oleks keegi ta just hetk tagasi piinamasinast päästnud. Vabastamise eest tänulik, valu ikka veel meeles... Ta nägu on kahvatu, laastatud, kummaline — roti nägu. (lk 23)
  • Kas mäletate Lloydi? Kas te mäletate meist kedagi? Mina olen teie tütar. Kas te kahetsete, et teil on tütar? Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas, protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. Pean olema naine mehele, keda ma kunagi endale ei saa, ma ei taha temalt isegi lapsi. Istun siin, oma toas, pea ja keha tuikavad ihast, mis on muutunud abstraktseks, kaheldavaks ja kibedaks, elan edasi kuust kuusse, mu rakud paljunevad ja eritavad soojust lõputult. Ma ei kahetse, et mul lapsi pole. Ma ei täna teid selle eest, et ma teil olemas olen. Minus pole raasugi tänulikkust, pole üldse midagi. Ei, ma ei ole põrmugi tänulik. Ma ei suuda tänulik olla. (lk 41)
  • Mõne nädala pärast Sa ilmselt kuuled oma loendamatutelt kõiketeadvatelt sõpradelt, et minu armukese tütar oleks peaaegu aspiriinimürgitusse surnud. Kümneaastane tüdruk, kelle intelligentsuskvoot on peaaegu kakssada. Kuid ta ei surnud. Ta võttis aspiriini, sest tema isa kavatses ta emast lahku minna ja tema maha jätta. Ainus asi, mille eest ma tüdrukule tänulik olen, on see, et ta siiski ei surnud... (lk 42)
    • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49


  • Sel moel kaapisid sa ikka tähtsamad maksud kokku ja kui just õigeks ajaks kõike ei jõudnud, mõistis tuttav pristav küsimatagi, et kirja tuleb panna ikka seesama märahobune, kelle vanus teadmata ja kel üksainus silm ja keda keegi osta ei himusta. Niiviisi rippus su truu sõber mitmeid-setmeid kordi oksjonitulbal ja küllap oma suure tänutunde selle looma vastu kandsidki hiljem kolhoosihobustele üle. (lk 59)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Näita välja tänulikkust neile, kes su heaks midagi teevad, isegi kui sa oled neile maksnud, isegi kui nad teevad sulle teeneid, mida sa ei taha. (lk 2203)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206