Mulle näib, et seal edelas ei kuulu kellelegi midagi. Kas seal inimesi ikka elab? Ma tean, et seal muidugi elatakse, kuid mõtlen edelast kui optilisest illusioonist, päikesepaistest ja liivast ja mägisest (mägisest?) silmapiirist maanteedega, mida nende valged keskjooned täpselt poolitavad ning mis kiirustamata viivad Marsile või Kuule. Ja seal on loomi, maanteedel lömastatud loomade kehi! Koerasiluett, kuuma, kuuma teesse pressitud koera karvane vari — niiöelda lennul, hüppel. Temast sõidavad ikka ja jälle üle rasked veoautod ja pensionärid, kes tahavad Ameerikat näha. Mind kohutaks see ääretus. Ma mõtlen teist ja mõtlen lõpmatusse hajuvast protoplasmast seal läänes, kus teda ei kaitse mingid inimlikud piirid. (lk 27)
Kas mäletate Lloydi? Kas te mäletate meist kedagi? Mina olen teie tütar. Kas te kahetsete, et teil on tütar? Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas, protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. Pean olema naine mehele, keda ma kunagi endale ei saa, ma ei taha temalt isegi lapsi. Istun siin, oma toas, pea ja keha tuikavad ihast, mis on muutunud abstraktseks, kaheldavaks ja kibedaks, elan edasi kuust kuusse, mu rakud paljunevad ja eritavad soojust lõputult. Ma ei kahetse, et mul lapsi pole. Ma ei täna teid selle eest, et ma teil olemas olen. Minus pole raasugi tänulikkust, pole üldse midagi. Ei, ma ei ole põrmugi tänulik. Ma ei suuda tänulik olla. (lk 41)
