Heidi Iivari

Soome-Eesti tõlkija ja kirjanduskriitik

Heidi Iivari on soome-eesti luuletaja, tõlkija, kriitik ja kultuurivahendaja, soome keele õpetaja ning Soome Instituudi programmikoordinaator.

  • Eesti luulel on Soomes pidu.
  • Millest on tingitud eesti luule küllus Soomes? Soomes on praegu palju aktiivseid ja kõrgel tasemel tõlkijaid, kes on pühendunud tõsiselt eesti kirjandusele. Nad ei piirdu ainult tõlkimisega, vaid on tihtipeale ka väljaannete algatajad. Nad koostavad antoloogiaid ja kogumikke, kirjutavad (enamasti ilma tasuta) arvustusi eesti kirjanduse kohta (nt Elo, Viro.nyt) ning toovad naabermaade luuletajad kokku kirjandusürituste raames.
  • Seda, kes loevad Soomes eesti luulet, pole keegi uurinud. Ilmselt pole see ainult estofiilide teene, et eesti luulet ilmub soome keeles niivõrd palju. Kirjastajate vaatevinklist on tõlkeluule avaldamine siiski eelkõige heategevuslik kummardus kirjandusele.
  • Tartu on legendide linn selle sõna mitmes tähenduses – legendaarsed inimesed, legendaarsed kohad, kõikjal hõljub vaimsus. Ülikooli ajal paelusid mind vanad ajaloolised ehitised. Üle kõige armastasin Toomkiriku varemeid, ülikooli lõhna, poollagunenud majade katustele ronimist... Tartu on väga romantiline linn!
  • Tartu vaim on raskesti sõnastatav. See on tunne, mis paneb südame natuke kiiremini tuksuma ja suu muigama. Tartu vaim koosneb Tartu ajaloost, eriti mõtteloost, juba enne meid elanud inimestest, eriti vaimuinimestest, teadlastest, kunstnikest, kirjanikest, leiutajatest, muusikutest… Tartu vaim on heas mõttes pisut endassetõmbunud ning eelistab materialistike väärtuste asemel boheemlaslikku filosofeeriv-intuitiivset elustiili ning elunautimist, mis selle mittemõistjaid isegi ärritada võib.
  • Supilinna vaim on pisikese kiiksuga. Seda väljendavad hästi koerale püstitatud auväärne mälestusmärk Tähtvere tänaval või sama tänava kanad, Marja tänava siniste silmadega kass ning Herne tänava kollane koer. Üldiselt olen väga valiv koerte suhtes, aga Susil on alati päike kaasas. Ta on pääsenud ka minu ühte luuletusesse.
Oa tänaval on üks maja, mis on värvitud geomeetriliselt roheliseks, roosaks, siniseks, nagu ehituspoe värvikaart! Täiesti sürr! Selline värvilahendust ei tuleks Soomes kuidagi kõne alla, aga Supilinnas on ka sellele majale ruumi. Siin elavad inimesed, kes soovivad endale isikupärast elamist. Mõningases boheemlaslikkuses ja korratuses on oma võlu. Minu jaoks on igav elada majas, mille kõrval seisab teine täpselt samasugune ja mille sees on täpselt samasugune IKEA mööbel.
  • Nii supilinlased kui tartlased üldse on mõnusalt spontaansed. Ma olen ise ka hästi spontaanne, seepärast mulle sobib, kui tullakse külla ilma kuu aega selleks ette valmistumata. Mul endal oli Tamperes juhus, kui otsustasin jalgrattaga sõites oma sõbranna poolt läbi hüpata. Andsin ukse taga kella ja mulle vaatas vastu väga kohkunud nägu, umbes nagu: "Miks sa siin oled? Kas sinuga juhtus midagi?"
  • Minu jaoks on suur privileeg, kui ma saan valida, kas tulen koju Kloostri või Kroonuaia tänava kaudu või hoopis läbi botaanikaaia. Kui paljud inimesed saavad minna koju läbi botaanikaaia? See on puhas luksus!
  • Võõra keele õppimine on seikluslik retk uude keelde ja kultuuri, aga ka iseendasse. Uus keel ei pane proovile ainult meie kognitiivsed oskused, vaid ka enesekindluse: kas ma oskan, kas julgen?
  • Soomlasele on eesti keele ja eestlasele soome keele õppimine eriti põnev, kuna kunagi ei saa olla kindel, kas sama või sarnase kirjapildiga sõnal on ka sama tähendus või on tegemist n-ö eksisõnaga. Iga hetk võime kogemata midagi koomilist ütelda.
  • Nii nagu lapsi ei tehta rahvuslikust uhkusest ühiskonna tarbeks, ei õpita ka keelt selleks, et täita norme või poliitikute soove. Õpime keelt puhtalt egoistlikel põhjustel: et saada paremini hakkama keskkonnas, kus me elame, et saada aru, mis meie ümber üldse toimub. Tehke siis eesti keelt purssivale välismaalasele teene ja mõne võõrkeele asemel rääkige temaga kannatlikult eesti keelt. See tuleb kasuks ka eesti keelele.
  • Tegelikult tulevad Tartu soomlased siinsetele kultuuriüritustele hea meelega, isegi kui need on eestikeelsed. Nad ei saaks osaleda, kui ei oskaks eesti keelt. Nooremat põlvkonda ma väga hästi ei tunne, aga arvan, et Tartus seda mulli nii väga ei ole. Kui võrrelda soomlastega Tartu teiste vähemuste esindajaid, siis näiteks itaallased oskavad eesti keelt vähem ja suhtlevadki seetõttu rohkem teiste välismaalastega.
  • Eestis on igaühel võimalus oma raamat välja anda. Kui annad Soomes teose välja ilma kirjastuseta, ei võeta sind kirjanikuna tõsiselt. Selle juures panebki mind imestama, et Eestis puudub teatavat laadi eksperimentaalne kirjandus, milles katsetatakse vormiga ning segatakse fakti ja fiktsiooni. Eesti kirjandus on rohkem traditsiooniline ja kesksel kohal on siin narratiiv.
  • Õnneks pole enam seda probleemi, et naiste kirjandus ei saa tähelepanu. Soome-rootsi kirjanik Märta Tikkanen on välja toonud, et veel 1990ndate alguses olid kirjandusürituste laval mehed, kes andsid auhindu meestele. Kui 1970. aastatel ilmus mõnel naisel raamat, pandi ta nimetuse naiskirjanik alla. Ma absoluutselt ei kannata selliseid tiitleid nagu naiskirjanik või meeskirjanik.
  • Venelased on Soomes teine vähemus eestlaste järel. Mul pole venelastega halbu kogemusi. Minu tuttavad soomlased näiteks küsivad, miks vene keel ei võiks olla teine riigikeel eesti keele kõrval, nagu on rootsi keel Soomes. Soomlastel on raske aru saada, miks eestlased seda ei soovi. Tundes-teades eestlaste ajalugu, oskan aga seletada soomlastele, miks nii on.