Supilinn
Tartu linnaosa
Proosa
muuda- Supilinna vaim on pisikese kiiksuga. Seda väljendavad hästi koerale püstitatud auväärne mälestusmärk Tähtvere tänaval või sama tänava kanad, Marja tänava siniste silmadega kass ning Herne tänava kollane koer. Üldiselt olen väga valiv koerte suhtes, aga Susil on alati päike kaasas. Ta on pääsenud ka minu ühte luuletusesse.
- Oa tänaval on üks maja, mis on värvitud geomeetriliselt roheliseks, roosaks, siniseks, nagu ehituspoe värvikaart! Täiesti sürr! Selline värvilahendust ei tuleks Soomes kuidagi kõne alla, aga Supilinnas on ka sellele majale ruumi. Siin elavad inimesed, kes soovivad endale isikupärast elamist. Mõningases boheemlaslikkuses ja korratuses on oma võlu. Minu jaoks on igav elada majas, mille kõrval seisab teine täpselt samasugune ja mille sees on täpselt samasugune IKEA mööbel.
- Nii supilinlased kui tartlased üldse on mõnusalt spontaansed. Ma olen ise ka hästi spontaanne, seepärast mulle sobib, kui tullakse külla ilma kuu aega selleks ette valmistumata. Mul endal oli Tamperes juhus, kui otsustasin jalgrattaga sõites oma sõbranna poolt läbi hüpata. Andsin ukse taga kella ja mulle vaatas vastu väga kohkunud nägu, umbes nagu: "Miks sa siin oled? Kas sinuga juhtus midagi?"
- Minu jaoks on suur privileeg, kui ma saan valida, kas tulen koju Kloostri või Kroonuaia tänava kaudu või hoopis läbi botaanikaaia. Kui paljud inimesed saavad minna koju läbi botaanikaaia? See on puhas luksus!
- Heidi Iivari, intervjuu: Margit Veromann, "Soomlanna Heidi Iivari tõid Tartusse sisetunne ja maagia" Supilinna Tirin, nr 13, 20. aprill 2015, lk 4-5
