Tartu toomkirik

"Tartu ülikooli kliinikum ja raamatukogu" (1832–1833). Ofort, akvatinta paberil. August Matthias Hagen
"Tartu Toome varemed" (1859). Seepia paberil. Woldemar Friedrich Krüger
  • "Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.
"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."
Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.
"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."
"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.
Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.
Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!
"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?
"Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu — Tartu Ülikooli raamatukogu!" (lk 30)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
Vikipeedias leidub artikkel