Üliinimene

Proosa

• Juba mõni aeg oleme edvistanud üliinimesega, teda otsides kogu ilma kirjandusest, isegi Eesti omast. Üliinimesega kordub seesama, mis haigustega: niipea kui nimetus leitakse, ilmub ta kohe igale poole. Aga ehk peaksime mäletama juutide käsku: Asjata ei pea sa Issanda, oma Jumala, nime mitte suhu võtma, Sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib. Me edvistame üliinimesega sedavõrt sagedasti, et ta saab labaseks ja igapäevaseks, nagu me isegi; me käime temaga familiäärselt ümber, nagu oleks ta meie kooli- või ametivend kuskil ministeeriumis. Heitkem armu üliinimese pääle, või muidu peaksime hakkama rääkima ka ülihobusest, ülikoerast, ülikonnast, üliliimukast, kas või ülikivistki.
  • A. H. Tammsaare, "Inimese jäljil", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 203-203

• Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. Üliinimene eitab inimese, s. t. oma seemne, kristlane eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 33. peatükk

• Üliinimene on ennatlik ideaal, mis eeldab inimese olemasolu.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 18

Draama

• Raidkuju. Ja mis asi see üliinimene õige on?

Kurat. Oo, elujõu fanaatikute viimne mood. Kas te ei tabanud taevas uute juuretulijate seas toda saksa-poola nõdrameelset — mis oligi ta nimi? — Nietzschet.

Raidkuju. Pole kuulnudki ta nime.

Kurat. Ja, ta tuli algul siia, kui veel polnud mõistust tagasi saanud. Mul oli tema kohta lootusi; kuid ta oli vannutatud elujõu kumardaja. Tema oli see, kes nuhkis esile üliinimese, kes on sama vana kui Prometeus; ja 20-es aastasada jookseb varsti selle kõige värskema pöörasuse järele, kui kord tüdib ära maailmast, lihast ja teie alandlikust teenrist.

Raidkuju. Üliinimene on hea hüüdsõna, ja hea hüüdsõna on pool võitu. Sooviksin seda Nietzschet õige näha saada.

Kurat. Kahjuks tabas ta siin Wagneri ja läks temaga tülli.

Raidkuju. Täiesti paras! Mina pooldan Mozartit.

Kurat. Oo, asi ei puutunud muusikasse. Wagnergi hakkas kord elujõu kumardajaks ja arvas välja Siegfriedi-nimelise üliinimese. Kuid pärastpoole ta võttis aru pähe. Kui nad siin kokku said, noomis teda Nietzsche sellepärast usutaganejaks, ja Wagner kirjutas pamfleti, et tõestada, Nietzsche olevat juut; asi lõppes sellega, et Nietzsche läks vihatuhinas taevasse. Ja olengi rõõmus, et sain tast lahti.

• Bernard Shaw, "Inimene ja üliinimene", tlk Ants Oras, 1924, lk 196-197