Lapserööv

Proosa

• Hallsilm ei pööranud oma hoolealuste sagimisele tähelepanu. Meeleheide oli teda paigale kangestanud. Ta huuled liikusid, nagu kõneleks kuulmatult iseendaga. Hallsilm ei suutnud tulemöllult pilku lahti kiskuda, ta oli tervenisti pingul, suured sametised kõrvad nii kikkis kui võimalik. Hallsilm tahtis viimse kui hääle ja helikatke endasse püüda, et määrata kindlaks, mis on õieti toimumas. Peale mühina ja kohina ei jõudnud temani kõige vähematki. Maa poolt ei kostnud ühtki hüüdu, lained ei kandnud parve juurde ainsatki märki, mis oleks mahajäänud tondinahkade kohta teadet toonud. Hallsilm püüdis uskuda, et tulepilv järab teist, kauget, võõrast ning asustamata maad. Ta lootis kõigest hingest, et õnnetus on tondinahad puutumata jätnud. Las tondinahad siunavad tagaselja Hallsilma, kes salkkonna lapsi merele viis, las neavad tema ja ta parve ära, põhjaku nad Hallsilma, kuidas oskavad — ainult olgu ise terved ja pikutagu veel kas või tuhat aastat helde maanurga rohelise muru peal.

Hallsilm oli valmis surmatunnini süütunde rasket koormat kandma, peaasi et karm saatus tondinahkadest mööda libiseks. (lk 20-21)

• Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

• "Hea küll, võib-olla te lubate mulle natuke teatraalsust ja ilustamist, et mulje tugevam oleks? Tegelikult leidsid Uberwaldi härjapõlvlased minu ema, kui ta oli kolmeaastane, ja kasvatasid ta üles. Kuni umbes üheteistaastaseks saamiseni - ja ma ütlen "umbes", sest ta ei teadnud täpselt, kui palju aega möödus - mõtles ja tegutses ta praktiliselt nagu härjapõlvlane ning hakkas rääkima ka nende keelt, mida on hullumeelselt raske õppida, kui sa pole sellega üles kasvanud. Ta sõi koos härjapõlvlastega, tal oli seenekasvanduses oma lapike ja teda hinnati härjapõlvlaste seas väga selle eest, kuidas ta rotikasvanduse eest hoolitses. Ta ütles kunagi, et kuni minu isaga kohtumiseni olid kõik tema ilusaimad mälestused pärit neist aastatest härjapõlvlaste koopas."

Preili Beedle segas kohvi ja jätkas: "Ta rääkis mulle ka oma kõige hirmsamatest mälestustest, nendest, mis teda õudusunenägudes kummitasid ja mis nüüd, võiks öelda, kummitavad minu õudusunenägudes: ta rääkis päevast, mis tuli pärast seda, kui mõned läheduses elavad inimesed olid teada saanud, et maa all jookseb õelate, reetlike ja jõhkrate härjapõlvlaste - kes, nagu kõik teavad, söövad väikesi lapsi - seltsis ringi kuldsete juuste ja roosade põskedega inimtüdruk. Nojah, mu ema karjus ja võitles vastu, kui teda üritati ära viia, eriti kuna ümberringi tapeti neid, keda ta oli harjunud oma perekonnaks pidama." (lk 164-165)

• Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012