Rohimine

Proosa

Kui te kastate aeda iga päev, siis hakkab kahe nädala pärast umbrohi muru asemel pead välja pistma. See on üks looduse saladusi, miks kasvab kõige paremast muruseemnest kõige metsikum ja torkivam räisk; võib-olla oleks targem külvata umbrohuseemet, et sellest tärkaks kaunis muru. Kolme nädala pärast on muruplats tihedalt täis ohakaid ja muud rämpsu, mis roomab mööda maad ja tungib küünra sügavuselt mulla sisse; ja kui sa tahad neid välja kiskuda, katkevad nad kohe juure pealt või toovad endaga kaasa terve seljatäie mulda. Paistab, et mida jõledam rajakas, seda visamalt ripub ta elu küljes.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 6

Hirm on kummaline pinnas. Põhiliselt võrsub seal kuulekuse mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all.
- Terry Pratchett, "Väikesed jumalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003, lk 26

Luule

Me saime
endile pulstunud maalapi,
undnägeva Tuhkatriinu.

Äkkjulguses kiskusime magajalt teki,
raputasime sealt maha võilillede valetaalrid,
sööstsime hävitama takjaelevantide armeed;
mahanotitute hiigelkõrvade varjust
rookisime välja kassitapp-salasepitsejad, teeleht-tuiutajad,
maavits-keelekandjad.

Helvi Jürisson, "Georgicon" 1 kogus "... ja pikkamisi roheldub maailm" (1989), lk 75